Koolitatud detektorist teeb vahet viikingiaegsel kaaluvihil ja loppis kuulil

Keskaegne hoburaudsõlg Foto: Erakogu

Metalliotsijaga põldudel jalutamine on põnev hobi. Kunagi ei tea, millal satub maapinnas ette huvitav ja ajalooline ese. Põhimõtteliselt võib seda võrrelda kalapüügiga. Tore tegevus värskes õhus, aga kas ka näkkab, pole kindel.

Ka eelnevad protseduurid on sarnased. Mõlemal juhul on vaja luba ja hiljem on tarvis esitada aruanne. Detektoristil on vaja käia koolitusel, sooritada eksam ja saada otsinguvahendi kasutuse luba. Enne otsima minekut on tarvis saada ka luba maaomanikult, kelle maadele otsinguretkele suundutakse. Näib esmapilgul keeruline, kuid tegelikult hädatarvilik viis, et otsingute käigus olulisele ajaloolisele esemele sattudes oskaks selle ära tunda ning muistisega korrektselt ümbert käia.

Hobidetektorist Piret Laidre andis alale sõrme juhuse tahtel. Nimelt avaldasid loata detektoristid soovi tema maakodu lähedale põllule otsima tulla. “Tekkis hirm, et kui nad on silma peale pannud, siis nad ei jäta,” sõnas Laidre ja lisas, et asjatundmatute kaevajate vastu võitlemiseks ostis ta endale metallidetektori, käis koolitusel ja taotles loa.