Juhtkiri: munadega ja munadeta

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Suur reede ja ülestõusmispühad on usklikele väga olulised tähtpäevad. Eestlased on tuntud pigem religioonikauge rahvana, kuid mune otsitakse, värvitakse, koksitakse ja süüakse ikkagi. Kui paljud pühitsejad üldse teavad, mida meid kohe-kohe ees ootavad tähtpäevad sümboliseerivad ja millest need alguse on saanud? Ilmselt mitte väga paljud.

Ehkki eestlasi peetakse usuleigeks rahvaks, on meie väheste riigipühade seas olulised religiooniga seotud tähtpäevad. Hea, et on pühi, millel laiem filosoofiline tähendus. Muidu rügaksime nina ja pilku töövaost tõstmata. Ainult aastavahetusel, oma riigi aastapäeval ja iseseisvuse taastamise päeval leiaksime mahti hetkeks hinge tõmmata. Jaanipäeval muidugi ka.

Ülestõusmispühad loovad inimesele võimaluse mõtiskleda elu, surma ja looduse ringkäigu üle, samuti kannatuse, ohverduse ja lunastuse üle, tunda rõõmu kevadest ja pajutibudest. Pühapäeval mune värvides ja koksides saame küsida, kas enne oli muna või kana. Eriti tore on muidugi lastel, kes saavad ohtrasti meisterdada ja mäkerdada ning magusat kahe suupoolega mugida.