Pühad sõja ja rahu vahel

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu. Foto: Ain Liiva

Lihavõtted, munadepühad, kevadpühad, ülestõusmispühad, paasapühad ... Heal lapsel palju nimesid. Ju siis on ka palju sisu ja tähendust. Juba kaks aastat oleme aga neid pühi tähistanud pisut isemoodi. Vähemasti kirikus küll. Kord keelustati jumalateenistuste pidamine, siis avalike jumalateenistuste pidamine. Siis tuli õppida maskis laulma ja inimestest eemale hoidma.

Praeguste pühade ettevalmistusaeg, paastuaeg, on kulgenud paralleelselt koos jõhkra sõjaga ja kogu pühade tähistamine kannab veidrat sõja ja rahu vahel olemise pitserit. Ühelt poolt näeme, et kevad tuleb ja sellega kaasas käiv iidne viljakusrituaal munade värvimise ja koksimise ning rammusate magustoitudega ütleb, et elu läheb edasi, ent teisalt on hinges ikka see kartlik küsimus, et ega ometi saabuv suvi ole see kurjakuulutav ja sõjaküllane “valge liblika suvi”, millest J.M.K.E. laulis.

Siiski ei võta kogu see erilisus pühadest midagi ära. Kui mõne pühaga seoses on segadus ja heitlikkus kohane, siis on see kindlasti nii just ülestõusmispühade puhul. Kui vaadata nende pühade algupärale, nõnda kui piiblis sellest juttu, siis näeme seal justnimelt ühte suurt tohuvabohu. Sõnum sellest, et ristilöödud Jeesus on üles tõusnud, ei olnud mingi selge ja konkreetne asi, millest kõik oleks kohe ühtemoodi aru saanud. Jeesuse naisjüngrid leiavad tühja haua, mehed ei usu ja lähevad kontrollima. Lõpuks jääbki arusaamatuks, kes siis esimesena mõistis toimunu sisu. Sealjuures tuleb mängu uskmatuks Toomaks nimetatud õpilane, kes kohe kuidagi ei taha seda lugu uskuma jääda. Ja lõpuks on siiamaani palju küsimusi ja segadust kasvõi selle üle, et mida see ülestõusmissõnum täpsemalt tähendab ja kas see on ikka midagi, mida saab sõna-sõnalt võtta.