Kolumn: Saksa koloonia

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Hiljuti oli mul võimalus osaleda ühe Saksa ülikooli organisatsiooni korraldatud aktusel. Paar aastat tagasi poleks seda küll osalemiseks kutsutud, kuna minu kohalolu piirdus vaid veebirakenduses paistva nimega, veebikaamera oli välja lülitatud. Tavaliselt tahetakse säärastel kohtumistel nägusid näha ja kuulda kommentaare, kuid sakslastele tundus see korralduslikult liiga tülikas olevat. Hoiti rangelt kinni graafikust ja viivituste peale tekkis ärev õhkkond.

Kuigi tegemist oli aktusega, algas üritus hääletusega. Organisatsioon oli ju kokku tulnud ja oli aeg vaadata üle põhikirja muudatused. Mulle meenus selle peale kunagine vestlus sakslannast sõbraga, kellele mainisin, et pidin ühe MTÜ koosoleku protokollija olema, märkima kohalolijaid ja hääletustulemusi. Sõber palus selle peale vabandust, et tema rahvas säärase korralduse eestlastele pärandas. Protokoll on seal püha – kui nüüd mainisin, et kena pidulik üritus algas võõristava hääletusega, ütles sõber, et otse loomulikult. Ta isegi imestas, et pauside pidamise üle ei hääletatud, kuid ajakavas olid need juba olemas. Ehk toimus hääletus vetsu- ja kohvipauside üle mõnes väiksemas ringis?

Sõbra sõnul on korrektne korraldus ülioluline, sest kuidas muidu ülalt alla vaadata neile, kes seda ei järgi. Kui küsisin, kas ka perekondlikud grillipeod algavad Saksamaal hääletusega, kinnitas sõber sedagi. Kuid selleks ajaks oli meie vestlus juba ammu tõsiduse kaotanud. Samas kui aktusel üksikasjalikult mainiti, miks mõni liige kohal olla ei saa. Ajast püüti väga hoolikalt kinni hoida, viivitusi ei tulnud isegi kellegi pikast kõnest, vaid tehnilistest probleemidest, ja iga paar minutit hilinenud kõneleja andis signaali, et nüüd ta graafikus püsimiseks veidi kiirustab.