Nagu teada, võib tekste sageli lugeda mitut moodi. Esmapilgul naiivses lasteloos võib olla sügav karm tõde, lõbusas pilas terav kriitika ja nii edasi.
Nõnda on ka kanadalanna Nita Prose debüütromaaniga “Toateenija”. Pealkiri vihjab pisut naistekale, kaanekujundus, helepunane uks musta lukuauguga, samuti, nii et otsustasin raamatut proovida nii-öelda unemeelitajana. Et kui on päris jube magus, siis võtan riiulist lihtsalt järgmise.
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
