/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486238t1h52e1.jpg)
Sitsiilia ei ole vaid lärmakad kohalikud ja kitsastes tänavates hõljuvad toiduaroomid. Sitsiilia on ilmtingimata lärmakad kohalikud, kitsastes tänavates hõljuvad toiduaroomid ja palavikuline armastus elu vastu saarel, kus silmapiiri ei ole.
Sitsiilia vol. 1
Tegelikult sai minu lugu Sitsiiliaga alguse nüüdseks pisut enam kui kaks aastat tagasi. Olin siis teise lapsega kodune ning tekkis plaan võtta kevad vastu kuskil soojas. Mõeldud – tehtud, pakkisime perega kohvrid ja sõitsime Sitsiiliasse pisikesse mereäärsesse linna nimega Castellammare del Golfo. See oli 1. märtsil 2020.
/nginx/o/2022/04/15/14486242t1haa73.jpg)
Ei ole saladus, et tolleks ajaks oli Itaalia põhjaosa vallutanud koroonapandeemia. Kogu maailm jälgis ärevusega toimuvat ning meie saabumise hetkeks oli tõbi nakatanud juba ka nelja sitsiillast. Neli haigestunud inimest viie miljoni elanikuga saarel tundus kaks aastat tagasi hirmutav, ometigi ei jätnud me reisiplaane katki. Kavas oli soojas veeta neli nädalat.
/nginx/o/2022/04/15/14486237t1hd326.jpg)
Aga siis läks kõik hulluks. Itaalia pandi lukku ning lennufirmad lõpetasid järjest lende Sitsiilia lennujaamadesse. Muidu rahvarohked tänavad olid järsku inimtühjad, turismihooaja alguseks ettevalmistusi teinud ärid sulgesid uksed, üksikud tänaval liikujad vaatasid teisi võõristavalt. Ometigi jagati embusi, suudlusi, puudutusi. Haigus levis ja hirm hakkas halvama.
Neljanädalaseks plaanitud reis piirdus kahe nädalaga, pakkisime keset ööd lapsed taksosse, selleks ajaks kuuekuuse beebi kõhukotti ja pääsesime ühele viimastest lendudest Rooma, et siis sealt Prantsusmaa ja Rootsi kaudu järgmiseks ööks Tallinna jõuda.
Nii jäi Sitsiilia alati selleks püüdmata jäänud ükssarvikuks, tundeks, et ega me tegelikult ei näinud, ei saanud teada, ei kogenud. Kaks nädalat oli pidevalt puudu järgmised kaks aastat.
Sitsiilia vol. 2
Naastes Sitsiiliasse nüüd, märtsis 2022, sai seda tehtud teadlikult ja targemana. Kevad vulkaanisaarel pole tegelikult kevad palmi all.
Jah, selles Euroopa kauges nurgas kasvavad palmipuud, tiikides ujuvad kilpkonnad ja tänavatel vedelevad apelsinid, kuid kes soovib rannaliival peesitada ja päikesekiiri püüda, see ärgu märtsis Sitsiiliasse ronigu. Õhutemperatuur on 15–20 kraadi, helgematel hetkedel 24, jamamatel 13. Tuul võib olla vinge ning vihmakaitseks tasub midagi ligi hoida.
/nginx/o/2022/04/15/14486250t1hf42d.jpg)
Samas on märts ideaalne aeg, sest turismihooaeg tasapisi algab, kohvikud avatakse, jäätiseletid on lookas ning kõik see sütitab peotunde südames iseenesest. Mida aga pole, on turistidest ummistunud tänavad, kõrvetav päike pea kohal ning talumatult kuum õhk. Toidusabas seistes kuuled vaid itaalia keelt ja kohalikud pole veel külalistest väsinud.
/nginx/o/2022/04/15/14486244t1h6d6f.jpg)
Kuigi ega tegelikult ei kujuta hästi ette, et sitsiillane võiks võõramaalastest väsida või siis seda vähemalt välja näidata. Ma ei ole kuskil kohanud suuremat rõõmu pisikestest lastest kui Sitsiilias. On üsna tavaline, et kohvikus teenindaja teeb lapsele pea peale musi või et rongis piletikontrolör enne pileti olemasolu kontrollimist võtab selle hetke ning sasib kaheaastase põnni juukseid. “Piccolino!”
Eesti lapsed on sellisest tähelepanust esiti kohmetud. Meil siin pole võõrastest lastest välja tegemine tavaline. Kuigi ma ise alati püüan võõrale lapsele naeratada, ei tehta seda siiski sageli, näen seda oma lastega koos liikudes. Pärast kaht nädalat Sitsiilias naeratan ma võõrastele lastele esimesena.
Sitsiillastel on liiga vähe ruumi, et ehitada laiu tänavaid ja kõnniteid, mul on liiga vähe ruumi, et kirja panna kõiki tundeid, mida kogesin nende kahe nädalaga. Eks ongi vist tõde, et puhkamisel on füüsilisest asukohast tähtsam tunne, tundemuutus, muutus enda sees.
Naeratamine. Teen seda vist üldse nüüd rohkem ja loodetavasti ei võõrdu uuesti. Naeratamine võõrale on teadlik valik, kuid see loob eneselegi sellesama sooja tunde, mis naeratust saades. Musta huumorit tehes võib öelda, et itaallaste seas levis koroona kergesti, aga niisama hästi on nad suutnud üksteist nakatada harjumusega kanda naeratust. Suvalisel hetkel, ülekäigurajal, poesabas, tänaval, ühissõidukis. Nad ei hoia seda vaid erilisteks hetkedeks, ei peida kotipõhja.
Seda veidram näis seesuguse kerge olemise keskel pilt, mis avanes tänavatel. Kuigi kõnniteid on saare pisemates linnades üldse napilt, sest seal lihtsalt pole ruumi, tuli neil laveerida vedeleva prügi ja koerakaka vahel, nii et, tunnistagem, iga kord ei õnnestunud puhta jalaga pääseda. Sitsiillased kaunistavad oma kodusid, riputavad lillevanikuid ja lõhnastavad kardinaid, jumaldavad värve ja laulavad tänaval, kuid ei tee märkama prügi, mis vedeleb massiliselt tänavaservades, kõnniteedel, kõikvõimalikes soppides ja urgastes.
On tähtis, et väravaposti ehiks lõviskulptuur, kuid kas selle kõrval vedelevad tänavakasside ja kajakate lõhki kistud prügikotid, pole enam oluline. Vastuoluline ilu. Ometigi võib ka sellega harjuda.
Koerad ja kassid ja koerad
Tänavakassid pole siinkohal lihtsalt sõnakõlks. Neid on tõesti palju. Umbuskliku pilgu ja kõhna kehaehitusega kõutse näeb ringi silkamas pidevalt. Soojal päeval lesivad nad kambakesi treppidel, öösel aga klaarivad lärmakalt omi kassiasju. Pilt, mida Eestis ei kohta, sest meil on aktiivsed loomasõbrad, igast tänavale eksinud kiisumiisust saab kohe sotsiaalmeediakangelane, ja kui ta ei jõua vanasse koju, jõuab ta kiirelt varjupaika või uude koju.
Samas, kes teab, milline on kassi südamesoov. Metsikult kivistel tänavatel looduslikku kütielu viljeleda või siis diivaninurgal lesida ja krõbinaid mugida? Kuniks kass ise pole vastanud, kumba ta eelistab, ega me ei teagi.
Kassid pole ka ainsad neljajalgsed, kellega Sitsiilias pidevalt kohtuda võib. Seal on ka koerad. Palju koeri. Väga palju koeri. Tundub, et igal sitsiillasel on koer, ja kellel pole, see kindlasti plaanib lähiajal võtta. Suuri ja väikeseid, haukuvaid ja leplikke. Koerad patseerivad inimestega iseenesestmõistetavalt igal pool kaasas. Toidukohtades ja tänavatel, ühissõidukites ja poodides.
Või siis on neid näha korterite ja majade rõdudel haukumas. Vaikses õhtus, keset linna, on valdavaks müraks koerte haukumine. Sellist koonlaste kisa ei kuule Rakvere äärelinnades, ei kuule maapiirkondadeski, Eesti suurtest linnadest rääkimata. Koer on täieõiguslik pereliige, ja kui tal on midagi öelda, siis ta ütleb. Selle kõige tõttu on muidugi ohtralt koerakakat.
Liikumisviisidest ja tänavaaukudest
Peatusime oma teisel Sitsiilia reisil kaheks nädalaks Palermo külje all asuvas linnas nimega Capaci. Õnneks on inimene taevaste vägede abiga leiutanud majutuse jagamise teenuse Airbnb, mille kaudu saab peavarju leida päris Sitsiilia kodus. Peita jalad külma marmorpõranda eest villastesse sokkidesse ja keeta gaasipliidil mulksukannuga kohvi.
Linnade vahel liikumiseks on igati otstarbekas kasutada rongi, sest see on soodne (täiskasvanu pilet maksab pisut üle 3 euro, lapse oma jääb alla kahe euro), mugav ja kiire. Rongid on puhtad ja avarad ning paaril päeval üüriauto kasutaja olnud, ei ole hiljem rongi sugugi kurb naasta.
/nginx/o/2022/04/15/14486249t1hccda.jpg)
Kui meie võime siin Eestis viriseda teeaukude või -muhkude üle, siis sitsiillased ei virise, nemad annavad signaali ja sõidavad aukudest lihtsalt läbi. Kolaki-kolaki mööda tänavaid, kuhu eestlase loogika ja silmamõõt mahutab vaid ühe auto, sitsiillase oma aga kaks autot ja rolleri.
Auto on kohaliku jaoks tarbevahend, mitte asi, mille abil midagi tõestada või pikendada. Kuigi kohtab ka uhkemaid, on keskmine auto pigem vanem ja pisem, veidi mõlkis, kuid signaal töötab.
/nginx/o/2022/04/15/14486236t1h64d9.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486252t1h69ee.jpg)
Puudujäägid saab lappida mäkaiveri teibiga. Selles pöörases liiklusmöllus, kus reeglid on selleks, et neid ignoreerida, toimib ometigi kõik väga sujuvalt. Jalakäijad teevad autode vahel jänesehaake, kuid lastakse probleemideta üle tee, ristmik, milles puudub igasugune loogika, omandab väikese vaatluse põhjal aga kõik maailmaruumi loogika alused. See on suhtlus.
Mõtlen, kui ülereguleeritud me tegelikult oleme. Liugleme peegelsiledatel teedel, iga manöövri jaoks oma seadus, istumise all avarad ja tänapäevased autod. Seda arvestades ei tohiks meil olla liiklusõnnetusi ega -ohvreid, ometi on.
Kahe nädala jooksul Sitsiilia liiklusmöllus ei näinud ma ühtegi ärritumist, ohtlikku olukorda või segadust. Viimaks võtsin lapsel käest ja astusin autoteele, andes juhile märku pilgu ja kehakeelega, et ma seda teen. Autod peatusid, me kõndisime üle. Lihtsalt nii, kõik ju inimesed.
Etna
Palermost ca 300 kilomeetrit läänes tuksub aga Etna, mis on reaalselt kõige ebareaalsem paik, kuhu ma seni jõudnud olen. Halvaendelisse halli pilvemütsi varjunud vulkaani tippu jõudmine oli sõna otseses mõttes kõrvulukustav ja aeganõudev, kuid igati vaeva väärt.
Muidugi, päris-päris tippu me ei jõudnud, sest sinna tulnuks minna jala, see vajanuks aga matkavarustust ja ilmselt mitte kahe- ja kuueaastast reisikaaslast.
/nginx/o/2022/04/15/14486239t1h874b.jpg)
Läksime nii kaugele, kui autoga sai. Seal ootas meid täiesti ootamatult terve pisike turistiküla. Arvukad suveniiripoed, hotellid, toidukohad. Kuna all linnas oli kraad näidanud 17 soojapügalat, olime tulnud kergete jopedega. Vedasime sallid silmini, sest vulkaani tipus sadas lörtsi ja õhutemperatuur oli nullis.
Suveniiripoes tervitas meid lõbus hallipäine mees, kes, saades teada, kust me tulnud oleme, vastas rõõmsalt “Tere-tere!”.
Ootamatu. Arutlesin hiljem endamisi, et huvitav, kui me öelnuks, et oleme Soomest või Lätist, kas ta siis tervitanuks sealsetes keeltes. Laavakivist saab nikerdada aga kõikmõeldavat nänni. Nii on suveniirikast tühjade kätega lahkuda päris raske.
Teekond saare idaservast läände kulgeb põhiliselt mööda sildu ja viadukte.
Lõputud autorataste all kolisevad sillavuugid olid need, mis viimaks hingepõhjani vastu hakkasid. Kui ma veel üht sillavuugi kolksatust kuulen ... Aga vaade oli hingematvalt kaunis. Mäed ja sidrunipuuväljad nii kaugele, kui silm seletab. Lambad mäenõlvadel kui pisikesed valged vaglad.
/nginx/o/2022/04/15/14486240t1h992c.jpg)
Aga ega silm Sitsiilias väga kaugele ei seleta, sest mäe ees ja taga on teine mägi. Mõtlen, et sitsiillastel ei ole silmapiiri, kui just mere äärde ei lähe. Päike kukub õhtul kolksti mäe taha ja päevavalgus keeratakse välja kui lülitist. On valge, on pime. Kummaline tunne.
Kummastavana mõjus see, kui kõrgele Etna nõlvadele on sitsiillased ehitanud maju. Siin rahulikul ja lamedal Eestimaal elades ei kujuta tegelikult ette, mis tunne on rajada kodu ettearvamatu ja tusase vulkaani nõlvale. Kas kohvrid peavad alati pakitud olema, juhuks kui “naaber” otsustab oma tegelikku jõudu näitama hakata?
Toit
Toidust ei saa Sitsiilia puhul üle ega ümber. Olin enne vulkaanisaarele sõitmist neli nädalat paastunud, see tähendab mitte tarvitanud liha, piimatooteid, nisu, suhkrut. Paastust väljumine käib enamasti sammhaaval, kuid mina kukkusin nagu Mr Bean, pläraki, otse maitsete paradiisi valgussõõri.
/nginx/o/2022/04/15/14486241t1h9274.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486245t1h0c73.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486246t1h3d0d.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486247t1h0615.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486248t1h08ab.jpg)
Tunnistan ausalt, sellist kogust saia, nagu Sitsiilias kahe nädalaga, ei tarvita ma koduses Eestis vist poole aastagi jooksul. Aga millised maitsed! Pean nüüd vabandama kõikide siinsete pitsameistrite ees, aga tuleb tunnistada, et eestlasel on veel palju õppida, kuidas valmistada seda pealtnäha lihtsat kiirtoitu. Või kuidas teha üht toredat võileiba. Ja loomulikult arranchini’d ehk frititud ja täidisega riisipallid, mereannitoidud, mida mereäärsetest linnadest, näiteks Trapanist, saab igal tänavanurgal. Võrratu! Kui tahta aga omaenese kokaoskused proovile panna, tasub värske kraami jahile minna turule. See on maagiline paik. Mercato Ballarò ehk Ballarò turg Palermos on tõeline kummardus maitsetele ja patupesa toidunautlejatele.
Kerjused ja muusikud
Ainuke häda, mis kohvikutes kipub peale tulema, on kerjused. Teenindajad küll peletavad neid hoolega, kuid eks nendegi võimetel on piirid.
Ning kui enamasti lahkuvad esimese hooga väga põdurana tundunud rahalunijad pärast keelduvat pearaputust üsna kergel sammul järgmise laua juurde, et seal jälle “haigestuda”, leidus mustlasdaame, kes keeldumise korral vihastusid ja sind sõimuga üle valasid.
Tänavamuusikutele aga andsime münte küll. Kuueaastane laps õppis kiirelt, et raha teenimiseks tuleb midagi teha. Laula või näita, mis sa oskad, niisama ei saa midagi. Tänavamuusikud Palermos pole naljaviluks tinistajad. Vaatasin üht salkus juustega meest, kes punetavas näos olevate pisikeste silmadega pinevalt ümbrust jälgis, aeg-ajalt õlut rüüpas, kuid siis sõrmed elektriklaverile asetas ja sealt maagia välja lasi. Milline ime! Kuuldu helises kõrvades veel pikalt.
Sitsiillastel on liiga vähe ruumi, et ehitada laiu tänavaid ja kõnniteid, mul on liiga vähe ruumi, et kirja panna kõiki tundeid, mida kogesin nende kahe nädalaga. Eks ongi vist tõde, et puhkamisel on füüsilisest asukohast tähtsam tunne, tundemuutus, muutus enda sees.
Kui sõbranna küsis, kuidas puhkus oli, vastasin talle, et Sitsiilia on nagu suur armumine, nagu festivalisuhe, mis siin ja praegu on parim asi maailmas, kuid selle väikese kuklateadmisega – argielus pole selle tüübiga midagi peale hakata. Naersime. Südamest.
/nginx/o/2022/04/15/14486243t1h015b.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486251t1h23d5.jpg)
/nginx/o/2022/04/15/14486235t1h89fc.jpg)