Liivi Soova: “Mustrid aitavad meil maailma avastada”

Rahvarõivastes peituv isikupära annab selle kandjale hea enesetunde ja toetab rahvustunnet. Foto: Arvet Mägi

Rakvere gümnaasiumis kestab rahvakunstinädal, mille eestvedaja on Tallinna rahvaülikooli direktor ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esimees Liivi Soova, kes jagas teavet ja kogemusi kõigile huvilistele.

Mis teeb käsitööst rahvakunsti?
Kudumid, mida nimetatakse koopiateks, tehakse peente varrastega. Nii valmib kõrgetasemeline, mitmele põlvkonnale jääv väärtus.

Kuid kõik areneb ja meie käsitöömeistrid ning moekunstnikud tahavad midagi uut pakkuda, milleks neid inspireerib meie rahva rikkalik kultuuripärand.

Üks selliseid tippmeistreid on kahtlemata moekunstnik Urve Kangro, kelle Setu  pitsi ainelisi rõivaid saab näha ka äsja avatud näitusel. Tema loodud kleite kannavad tuntud inimesed pidulikel riiklikel vastuvõttudel. Üldiselt on ka igal pealtnäha tavalisel kampsunil oma lugu ja hing.

Kuidas tänapäeval suhtutakse rahvarõivaste ja rahvuslike mustritega kampsunite kandmisesse?
Kogu maailm räägib piirkondade kultuuripärandist ja kõik meie esivanemate oskused on väärt seda, et neid õppida.

Oma traditsioonidega väärib rahvuslik käsitöö samavõrd tutvustamist nagu rahvalaul või -tants. Mina tunnen ennast rahvarõivastes ja rahvusliku mustriga kudumites väga hästi, sest hindan neis isikupära.

Kord käisin välismaal rahvusvahelisel konverentsil ning enne tagasilendu tuli Kopenhaageni lennujaamas minu juurde üks noormees ja ütles, et minu rahvarõivad on kolm päeva tema tähelepanu püüdnud, kuid lõpuks söandas ta siiski küsida, mis riigist ma pärit olen. See viitab sellele, et peame rohkem oma rahvakunsti võimalikult laialdaselt esitlema.

Millest mustrid räägivad?
Igal paikkonnal on oma kiri, oma ornament, oma muster, olgu selleks ruut, romb või lilled. Mustrid on tegelikult filosoofilises tähenduses inimese elu märgid, mis kannavad endas teatud informatsiooni.

Kõige enim ekspluateeritud muster on kahtlemata rõõmsavärviline Muhu lilltikand, mis leiab tõepoolest hästi palju kasutust ning annab jätkuvalt tugevat inspiratsiooni nii harrastuskudujatele kui professionaalsetele moekunstnikele.

Valdavalt aga pakuvad teostuse ideid meie 19. sajandi pidulikud rahvarõivad.

Milliseid mustreid tuntakse kõige paremini?
Pikkade traditsioonidega käsitööpiirkondade Kihnu ja Muhu mustreid kasutab kogu Eesti. Muhu lilli joonistatakse isegi kalosside peale.
Väga tuntud ja moodsas disainimärgistikus palju kasutatud on ka Muhu kaheksakand.

Mingil ajal on säravamad esiplaanile tõstetud. Nii sai Nõukogude ajal eesti rahvariiete sümboliks kollane Muhu seelik, kuid ka teistes piirkondades, eriti Lõuna-Eestis, on palju tähelepanuväärseid ornamente.

Millise rahva mustritega on eesti mustritel kõige rohkem ühiseid jooni?
Kindlasti Norra mustritega, sest kui võrrelda näiteks Eesti ja Norra kindaid, siis sarnasus on nähtav. Sarnaseid motiive näeb ka lähinaabrite soomlaste ja rootslaste rahvuslikus käsitöös. Mustrid kui märgisüsteemid rändavad koos inimestega ning üllataval kombel leiab äratundmisrõõmu isegi kusagil Mehhikos muuseumis käies.

See on suur filosoofia, mille üle tasub mõtiskleda.

Mis suunas eesti rahvakunst areneb?
Praegune eesti rahvusliku käsitöö trend on oma paikkonna ornamentide laialdasem kasutamine.

Kandes oma paikkonna rahvarõivaid, tajume juba varakult kokkupuudet kodukandi traditsioonidega, sest kultuur algab ju kodust.

Kui oleme saanud tugevaks oma keskkonnas, siis võime minna välja laia maailma, kus äratundmisrõõmu kogedes väärtustame kodust kaasavõetut.
Mustrid aitavad meil maailma avastada.