Haljala koolimajast, emotsioonidega

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Erakogu

Olen pärit Haljalast ja selle paigaga seni lähedalt seotud. Haljalas elavad mu vanemad, keda sageli külastan, Haljalas elab sõpru ja sugulasi. Mõistagi olen kunagi käinud Haljala koolis, tol ajal veel Haljala keskkooli nimetust kandnud haridusasutuses.

Ma pole end küll kunagi pidanud Haljala kooli täieõiguslikuks vilistlaseks, sest pärast 9. klassi suundusin sealt keskharidust omandama Rakveresse, kuid südames on mul see kool ja vana koolimaja olnud alati. Kes suudakski unustada kõige tulisemaid teismeliseaastaid, kõige jaburamaid koerustükke ja sulaselgeid lollusi, mis korda saadetud justnimelt koolis?

Kui Haljala vallas hakati arutama vana koolimaja lammutamist ja uue ehitamist, olin Virumaa Teataja ajakirjanikuna parasjagu “Haljala valla peal”, nii nagu me seda toimetuses nimetame. Ma ei mõistnud vastuseisjaid, kes avaldasid meelepaha ja leidsid, et uue maja ehitamise asemel tuleks taastada vana. Olgem ausad, Haljala vana koolimaja oli kõike muud kui mõnusat õpikeskkonda pakkuv. Jah, ma teadsin, kuhu seinale sai kleebitud näts, teadsin, mitu trepiastet saab vahele jätta, et sööklast kõige kiiremini garderoobi jõuda, kuid tulevikule mõeldes ja emotsioonid kõrvale jättes tundus valik uue maja kasuks igati mõistlikum.