Saareelu ongi teine, eranditult, ja isegi kui riigikorda jagataks, võiks iga saar vabalt end isetegevuslikuks ristida, kui majandamisele ja tootlusele mõtlema ei peaks. Maismaad ja merega ümbritsetud maalappe seob harva miski sügavam. Elurütm on teine, vaated elule on hoopis kolmandad. Kõike võetakse rahulikult, aga kirglikkust jagub igasse tegemisse külluslikumalt. Kombed – need on hinnas. Siinmail näiteks jäetakse tänaseni reha diagonaalselt vastu välisust seisma, kui kodust lahkutakse. Vanaema on mullegi seda rääkinud, ent üks asi on kuulda jutte ajast, mis tänaseks juba vana, ning hoopis muu on kogeda neid väikeseid osi, mis kujundamas kogu elu ja seda olu siin hetkes, minu ümber.
Sedasi ongi lausa naljakas istuda tubastes tingimustes, kui hoovi pääl päike säramas, laastukatustest silmapiir pruun ja pererahvas, kes kartulit istutamas, kes terrassi õlitamas, aknast paistmas. Ja mina ise laua taga istumas, silmad seadeldisse suunatuna, mis ka teab kas üldse päris ongi. Ei tundu küll, sest mingit tunnet see minus ei tekita. Ekraan, ma mõtlen. Kirjutamisega on hoopis teine lugu – sellesse ma kaon, aga ega kirjutamine pole seotud arvutite ja telefonidega. Hingetasandi peegeldus on see, kirjuta, laula, tantsi või etenda. Mõistan, et tundeid olen aina enam otsimas siin elus. Nii uusi kui ka vanu, et aina uuesti ja uuesti kogeda. Esimesi või viiendaid kordi. Lambatallel lasta enda sõrmenukki lutsutada, ise samal ajal teda sügavuti ja piiritu armastusega silmitsedes. Kuumalt saunalavalt otse jahutavasse tiiki prantsatada, et seal siis mitme minuti jooksul rahulikuks jääda, hingamisele keskenduda. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Süüa leiba, mis on ahjusoe, ent mitte kodus, vaid kohvikus, sest just nii see siin käib. Anda, jagada ja vastu võtta.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/21/12755655t1h1bf4.jpg)
/nginx/o/2022/05/06/14532756t1h07ac.jpg)