N, 30.06.2022

Kolumn: kurjusele antud võimalus

Teet Suur
, kunstnik
Kolumn: kurjusele antud võimalus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Teet Suur.
Teet Suur. Foto: Sten Semjonov

Mitu põlvkonda rahutaevast. Kas tõesti ongi nii, et igaüks saab elu jooksul oma sõja – selle kõige ehtsama, et see ise läbi elada, ja kui jõud raugenud, veidi toibuda, alustada nullist, varemetest ülesehitamist, siis see töö-vaev ja kulunud aastad unustada. Et taas hakata rahulolematusest sündiva viha ja vaenuga kurjust toitma. Ühed teevad seda plaanituna, teised lähevad sellega tagajärgedele mõtlemata kaasa. Nii saabki ajaloospiraalile jälle ühe ringi juurde.

Aastatuhandetepikkuses inimkonna ajaloos on sada aastat vaid hetk. Sellessegi hetke mahub korduv muster. Seesama, mille kohta öeldi, et see ei tohi korduda, aga ikkagi kordub. Korduvad õudused nendega, kellega mõnikümmend aastat tagasi alustasime uut algust justkui samalt joonelt, jagades osaliselt saatust. Seepärast see puudutabki meid rohkem – vaatame justkui peeglit, mis näitab, kui palju läheb valesti. See on hirmutav, aga veel hirmutavam on see, et kuskil on need, kes seda heaks kiidavad, elades ise rahutingimustes. Kuidas on see võimalik? Aga kahjuks on see nii.

Kurjus kasvab inimeste sees, see pole miski, mis on kuskil eraldi ja järsku kõik enda alla matab. See sõltub siiski tahtest, mida omaks võtta. Üksikul kurjal tahtel pole jõudu, mis midagi nii ulatuslikku suudaks. See vajab kandepinda ja pinnast, kus kasvada ja kust levida. Tõhus tööriist, mis on lõhkumiseks ja hävitamiseks, et külvata vaeva ja valu. Kuidas kurjuse jõudu oma kasuks tööle rakendada, sellest on ajaloos kõigile tuttavad näited olemas, aga sama süsteem töötab samuti praegu. Tagajärjeks on ka see sõda, mis pole meist kaugel. Sõja alustamine on läbikukkuja tunnus. Tema teisiti ei oska ja ei taha olla, enda esile tõstmiseks külvab ta lihtsalt hävingut, mis näitaks edukust. Kuidas kurjust koondada ja mitmekordistada, teavad hästi need, kes soovivad iga hinna eest ja vahendeid valimata valitseda. Sama tegevusmustrit ei näe mitte ainult kaugemal, vaid ka meie koduses Eestis. Alustuseks tuleb leida keegi, kellele suunata rahva viha, mida siis üha õhutama hakata. Ja kui veel vaenu toetavad ammused ning aegunud arusaamad, siis on sealt hea edasi minna. Kunagi olid NATO tähed maalitud tuumapommidele, mis mitmele põlvkonnale nõukogude propagandakarikatuuridel kujutatuna võrdus sõjakuse sümbolina ja suurima ohuna. Lisaks koos raha kummardava USA lipu värvides silindriga onu Samiga. Kõik see on hästi üle võetud, et vaenukehastuse kuvandi järjepidevus ei kaoks. Ja ei peagi enam teadma, mis peitus

Märksõnad
Tagasi üles