Miks läheb linnainimene õhtul kell 10 metsa konnasid kuulama?

Riinu Rannap tutvustas kahepaikseid. Foto: Kadri Aller

Soe dressipluus selga, väike kohv kiirelt kerre, kerge lapselik ärevus hinges, startisin möödunud nädalal, et minna kolleegidega koos Mõdrikule raba- ja mudakonnasid vaatama-kuulama. Kindlasti ei pea ma ennast looduse vallas spetsialistiks, kuid iga uus loom, kellega kasvõi teleekraani vahendusel tutvust teen, annab positiivse energialaengu. Sellegipoolest ei ületa miski päriselt kohtumist. Ja ei muda- ega rabakonna ma veel oma silmaga näinud ei olnud.

Pisikese karstitiigi ääres targematelt nõuanded kätte saadud, võis pisikesest veekogust kuulda haugatuselaadseid helisid, mis enne arutlusringi oleksin ehk mõne väiksema linnu kaela ajanud. Aga ei – tegemist oli isase rabakonnaga, kes praegusel ajal endale meeleheitlikult paarilist püüab leida ning teeb kaaslase meelitamiseks ja rivaalide peletamiseks iseloomulikku haugatuste moodi klõbinat.

“Eri liiki konnadel on tuhandeid erinevaid häälitsusi ja tavaliselt ei saada arugi, et tegemist on väikse kahepaiksega. Üldiselt teatakse vaid klassikalist krooksumist,” rääkis kahepaiksete uurija Riinu Rannap. Mõni aeg hiljem otsustas üks rabakonn end ka näole anda ja lähemalt uurida lasta. Vaesest konnakesest tehti kiiresti meediastaar, kui kümned uudishimulikud pead telefonidega temast pilte klõpsisid ja talle taskulambiga valgust silma näitasid. Mine tea, mida ta pärast lahtilaskmist oma lähedastele sellest sündmusest pajatas.