“Rosmersholm” kuulub Henrik Ibseni vähem tuntud, harva lavastatud näitemängude kilda. Ainuüksi see tõik muudab lavastaja Peeter Raudsepa valiku intrigeerivaks ja sõltumatuks, sest näiteks “Kummituste” või “Nukumaja” taaslavastamisega kaasneks võrdluste laviin.
Henrik Ibseni “Rosmersholmis” põimuvad terav poliitilis-irooniline sõnum ja müstiline sümbolistlik hoovus, veidi tinglikult võiks väita, et siin heiastuvad nii “Rahva vaenlane” kui ka “Naine merelt”. Duncan Macmillani adaptatsioonist aimub vaatamismulje põhjal kohati peaaegu ülemäärast sõnaselgust, Ibseni vihjelisemate saladuste lahtirääkimist. Siiski säilib sõnade ümber ja kohal mõistatuslikkus. Tegelaste käitumismotiive pelgalt loogikaga lahti muukida tundub narrus.
