Kolumn: rahajutt rohujuure tasandil

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Kliendikaart. Tänapäeva kaubanduse oluline osa. Pood püüab sellega kinnistada kliente oma kaubaketile. Ja klient saab boonust hindadelt. Vastavalt ostetud kogusele.

Win-win-olukord. Moodsas keeles. Mul on ka. Kaart. Muretsesin selle siis, kui Ansip käskis kõigil omale kopikakotid osta. Et tuleb nii kange raha, et paberit ei tasugi taskus kanda. Sentidega ostad söögid kokku. Ja joogid ka. Euro on nimi. Noh. Jama jutt. Nagu ka viie rikkama riigi oma. Aga nagu Goebbels ütles: vale peabki olema üüratult suur, et inimesed seda uskuma jääksid.

Kaardist on siiski niipalju kasu, et sentidega arveldamist annab mingil moel vältida. Üle täisarvu summa lased kassiiril kogutud boonuse pealt maha arvata. Ja ongi arveldamine lihtsam. Ei pea sente mööda taskupõhja taga ajama. Aga ükskord. Grossi poes. Saba ei olnud. Ja pinsile lisa teeniv müüjanna otsustas mulle finantskoolituse teha. Ütles, et mis ma vehin oma boonuskopikatega kogu aeg edasi tagasi. Teised inimesed ikka koguvad. Aasta aega. Mõnikord. Ja siis saad osta. Panni näiteks.