Juhtkiri: monumentaalsed küsimused

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Putini režiimi eesmärk ei ole grammigi vähem kui NSV liidu endise “hiilguse” taastamine. Selle režiimi üheks argumendiks on ka need kivimürakad, mis tänini jutustavad meie rahva “vabastamisest”.

Selge see, et kuni meie riik püsib, näitame idanaabri imperialismile uhkelt trääsa ning ei saa ka sallida punavõimu ülistamist, agressiivselt meelestatud kogunemisi ega vägivalda toetavate ürituste korraldamist nende kivide taustal. Aga kuna erinevalt idanaabrist otsustatakse siinmail asju demokraatlikult, jäävad meile monumentaalsed küsimused. Kas eestlastena peaksime olema uhked oma võime üle meie ajaloole otsa vaadata või peaks siinkohal kehtima täisleppimatus? Ning kas kõik punakivid on ühesuguse ideoloogilise kaaluga?

Praegustele punamonumentide teisaldamise vajalikkuses kahtlejatele tuletaks meelde, et NSV Liit suutis Eesti vabadussõja monumendid lõhkuda ühe suvega. Ja lõpuks kandis ajaloolise mälu kustutamine ka vilja, sest 1970-ndatel ei teadnud noorem põlvkond vabadussõjast ega iseseisvast Eestist enam suurt midagi. Kui me oleks 1990-ndatel punamonumentidele samuti üks-null teinud, siis ehk olnuks olemata pronksiöö ja ikka veel laiav viies kolonn.