Sõjapõgenikule meeldivad sajused päevad, sest vihm peseb pisarad

Kas need kastid ongi Soome praamid, imestab Anatoli Štšerbak. Foto: Ain Liiva

Ukraina sõjapõgenikust pensionär Anatoli Štšerbak saabus märtsi lõpus Eestisse, ootusärevus hinges. Keegi internetituttavast Pärnu proua olla kutsunud: tule sõja jalust ära, mul oma maja, aitad seda korras pidada, maksan väikest palka ka. “Ma tulin sealt tagurpidi välja, sest, vabandust, ma polnud nii räpast ja kasimata elamist veel näinud,” ütleb Anatoli kaks kuud hiljem pisut kurvalt muiates. Praegu elab ta Rakveres ja püüab väikestest asjadest rõõmu tunda.

Anatoli on kõrgharitud energeetik. See elukutse lööb temas ka täna välja – sa tutvustad talle põhjaranniku kaluriküla, ta noogutab ja kiidab, aga pilk eksleb hoopis elektriliinil. “See on teil vist nõukogude ajast?” küsib ta, vehkides käega äbarike elektripostide suunas.

Enne sõda elas Anatoli Harkivis. Sai 6500 grivnat pensioni, mis meie mõistes on pisku, aga Ukrainas suur raha. Staaži oli Anatolil kõvasti, ta oli rabanud kahe koha peal, sestap ulatuski tema pension sealse keskmise palga lähedusse.