Naised otsivad numbritest olemise tuuma

Copy
Lavastuses “Naised
ja numbrid” võetakse maskid eest.
Lavastuses “Naised ja numbrid” võetakse maskid eest. Foto: Katrin Adamson

TUUM Teater toob lavastuses “Naised ja numbrid” vaatajate ette lugusid päriselust. Virulannade osalusel koondatakse elutarkus, kogemus ja energia ning otsitakse uusi ühendavaid mõttemustreid.

Numbrid – kuupäevad, protsendid, meetrid, sekundid – mängivad naise elus väga suurt rolli isegi siis, kui sellele iga päev ei mõtle. Nüüd on naised ja numbrid laval, et avastada ja jagada vaatajaga seoseid, tähendusi, ühisosa.

Lavastuse “Naised ja numbrid” loojad kohtusid kaheteistkümne naisega viiest maakonnast kuue kuu vältel ning uurisid numbrilugusid, mida nad endaga kaasas kannavad. Et kogukond saaks teatri vahendusel hääle.

Lavastaja Liia Kanemägi rääkis, et rakendusteatris algab lavastuse loomine inimeste lugude kuulamisest, seejärel pannakse koostöös kogukonnaliikmetega lugudest kokku dramaturgia ning loominguliste kohtumiste käigus sünnib lavastus, mis väljendab nende seisukohti. “Kogukonnaliikmed esitavad oma lugusid, mängides laval iseennast. Lavastus on elav ja mõjuv, sest ta ühendab paljude inimeste elutarkuse, kogemuse ja energia,” selgitas ta.

Kanemägi lausus, et numbrite teema kerkimine oli ilus juhus, ja ehkki talle tundus, et numbrid ei sobi naiste juurde, sai lähemalt vaadates selgeks, kui palju numbrite maailm naisi mõjutab. “Tahame olla tublid ja korralikud ja seepärast on naiste jaoks nummerdamine ehk olulisemgi kui meeste jaoks,” märkis lavastaja.

Teema välja hõigatud, esitati huvilistele, kes ühekaupa intervjuule ilmusid, väga erinevaid numbritega seotud küsimusi. “Inimesed rääkisid lugusid numbritest, mis olid neile olulised,” rõhutas Liia Kanemägi. Ideega haakunud vabatahtlike kogukonnas, kes olid valmis minema oma lugudega lavale, käsitleti vestluste käigus numbrite paljusid aspekte, ent jäädi nende juurde, mis tekitasid osalejates elevust. Inimeste isiklikest lugudest, kohtumiste dialoogikatketest ja kerkinud teemadest valmisid nõuandjate toel vahe­stseenid. “Dramaturgia loomine oli suur väljakutse ja suur pingutus,” sõnas Liia Kanemägi.

Kolm lavastuses osalevat naist – Eveliine Maria Greif, Signe Bergert ja Sigrit Eilaste –, kes on elu, töö või juurte kaudu seotud Lääne-Virumaaga, tõdesid, et osalemine naiste ja numbrite loo lavaletoomises on olnud rikastav.

Sigrit Eilaste nimetas, et ettepanek kaasa lüüa tuli korraldajaliikmelt Gerli Romanovitšilt. “Tema teadis, et olen julge, minu kogemus on 20 aastat koolitamist. Minu elus, mis on tööalaselt olnud seotud numbritega, on palju huvitavaid lugusid,” sõnas ta ja märkis, et lavastus andis võimaluse põnevaks kogemuseks.

Signe Bergert tunnistas, et pärast kooliaega polnud tal võimalust teatriga tegelda, aga “see ootas, kuni õde Sigrit saatis sõnumi”. “Vaatasin, et tuleb rääkida endast. Tundus põnev. Kohe saatsin kirja.”

Eveliine Maria Greif tunnistas, et saab kogukonnateatris täita oma unistust tegutseda kirjaniku ja näitlejana. “Üleskutse rääkida lugu, mis kõnetab mingi numbriga, andis rea märksõnu, mis kinnitas, et see on õige tee. Nägin kuus aastat tagasi, kui ei teadnud kogukonnateatrist midagi, und, et on näidend, mille olen kirjutanud ja kus mängin ennast. Nüüd aitas Liia selle teoks teha.”

Liia Kanemägi sõnul oli intervjuudest näha, kui erinevate isiksustega on tegemist, ning hakkasid aimuma igaühe fookusideed. “Minu jaoks oli suur üllatus, et meil olid nii lahedad numbrilood seemnekese tasandil olemas,” lausus lavastaja. Et sünniks lavanaiskond, hakkas osalejate grupp käima koos kord nädalas. “Nad olid nii altid väikese kogukonna tekkeks. Aktsepteeriv olemine, erinevate seisukohtade mõista püüdmine, tahe olla hea kuulaja,” kiitis Kanemägi.

Loomingulise tiimi ühistööna leiti lugude ja intervjuude põhjal mustrid, mis sobitusid inimese juurde, ning igaüks sai ettepaneku isiklikuks peateemaks. “Paralleelselt vaatasime grupi ühist ideed, mis oleks meie kui naiste jaoks oluline,” märkis Kanemägi. “Sõnum oli, et soovime suurendada ühtsust ja arusaamist ning vähendada lõhesid naiste vahel. Oluline oli suhteteema. Et tegelikult on mehel oluline roll naise elus. Et tugev suhe teeb tugeva naise veel tugevamaks ja võimekamaks oma rolli kandma.”

Sigrit Eilaste meenutas, et tehti harjutusi ja neist nopiti välja see, millest sündis dramaturgia. “See tuli professionaalsel juhendamisel meie enda seest. Seepärast sobib see meie lugusid siduma ja välja tooma.”

Signe Bergerti sõnul nägi esialgu tervikut vaid lavastaja, naised usaldasid teda ja olid põnevil, mis saama hakkab. “Mind üllatas, et on nii vähe aega, poolteist tundi. Tahaks kuuetunnise etenduse teha!”

Eveliine Maria Greif nimetas, et talle meeldib hoomata nii tervikut kui ka detaili, sestap ootab huviga viimase etenduse salvestist, et saaks asuda vaatleja rolli ja avastada uusi jooni.

Naiste hinnangul oli oluline, et kokkusaamistele võis tulla meigita ja iseendana ning olla kindel, et igaühte võetakse ehedalt omainimesena. “Kogukonnatunnetus on tulnud justkui võluväel. Kas selle on andnud aeg või meie valmisolek, avatus ja soojus, mida tegelikult teistelt inimestelt ootame ja olime valmis andma? Meil on tekkinud kokkusaamised väljaspool teatriproovi. See on väga äge!” arutles Sigrit Eilaste.

Eveliine Maria Greif tõi esile, et gruppi kui teraapiavormi kasutasid juba esiemad, kes õhtutundidel jutustasid üksteisele lugusid. “Oli huvitav ja kummaline vaadata, kuidas lood, mida jagasime üksteisega, hakkasid meid endid tervendama. Kuulsid teise lugu ja see kõnetas sügavalt, tundsid, kuidas sinus sai midagi kokku või mingid mõtted ühinesid uutmoodi. Just empaatia ja mõistmise jagamine, hoidmine oli hästi teraapiline,” kõneles naine.

Signe Bergert lisas, et toimuv oli huvitav ja üllatav. “Jagad seal mõtet ja nädala või kuu pärast avastad, et ma enam nii ei mõtlegi, saan asjast teistmoodi aru,” sõnas ta.

Liia Kanemägi märkis, et on naistele tänulik just nende hetkede eest, kui keegi ütles, et asi pole enam üldse nii. “See tähendas, et probleem või mure või vastuolu tema sees ongi ära lahenenud. Oleme alguses pannud end mingisse boksi, siis lähevad uksed äkki lahti ja avastad, et on veel variante. Jube lahe, et niisugused asjad juhtuvad. Eriti äge, kui naised lavastusest lahkudes ütlevad, et need asjad enam ei päde.” Lavastaja ja näitlejad rõhutasid, et ehkki laval on ainult naised, võib “Naised ja numbrid” olla päris põnev ka meestele, sest laval on need lood, mida naised meestele rääkima ei lähe ja jagavad ainult omavahel.

Tagasi üles