Nädala lind: tait

Taidal on silmatorkavalt võimsad rohekaskollased jalad, sama värvi nagu nokaotski. Foto: Peep Veedla

Seekord kirjutan punase noka ja nokatüvikuga veelinnust, kes möödunud nädalal Mõdriku kandis Virumaa Teataja ajakirjanikule ja Tartu teadlastele põnevaid ja mõistatuslikke hetki pakkus. See valge sabaalusega lind on tait ehk teisisõnu tiigikana.

Kuni 1991. aastani oli tiigikana tema ainus ja ametlik nimetus. Mitte et ta kanaliste hulka kuuluks, hoopis ruiklaste. Tema sugulased on näiteks lauk (ehk vesikana) ja rukkirääk, aga ka rooruik ja täpikhuik (varem täpik-vesivutt). Tiigikana nimetus viitab tema elupaigale, nagu ka saksakeelne Teichralle (tiigiruik). Teisalt soomlased on talle nimeks pannud liejukana, mis tähendab mudakana. Aga eks tiikide kaldad ole sageli ka mudased. Miks teda aga ikka ja jälle kanaks kiputakse nimetama, on taida välimuses kinni. Kana mis kana.

Tait on maailmas väga laialt levinud. Täielikult puudub ta vaid Austraaliast ja Uus-Meremaalt, aga ega teda muidugi maakera põhjapiirkondades samuti pole. Skandinaaviaski elab tait vaid lõunapoolsetel aladel. Eestis pesitseb taitasid kuni poolteist tuhat paari, seega mitte just väga palju, aga kus neid leidub, seal ka taita tuntakse. Tihedamalt leidub meil taitasid Lõuna-Eesti järvekestel ja tiikidel, kuid näiteks Tallinna parkideski on nad vägagi nähtavad. Kui loodusmaastikus pesitsevad taidad on üpriski pelglikud, siis linnaparkides nad inimest ei pelga. Tallinnas on taitade tegemisi kõige lihtsam jälgida näiteks Pae pargis Lasnamäel või Parditiigil Mustamäel. Paljassaares on nad hoopis raskemini jälgitavad. Ka Lääne-Virumaal pole tait mingi haruldus. Näiteks Mõdriku mõisapargi ühel väiksel tiigil on taidad iga­aastased pesitsejad, toimetavad seal tänavugi. Samuti võib neid kohata pesitsemas Aasperes, Rakkes, Jänedal, Haljalas, Vinnis, Vetikul, Vastal, Roelas ja mujalgi. Paar aastat tagasi pesitses taitasid minu kodukülas Mõedakalgi taimestikurohkel poriauguks kutsutaval veesilmal.