
Seekord kirjutan punase noka ja nokatüvikuga veelinnust, kes möödunud nädalal Mõdriku kandis Virumaa Teataja ajakirjanikule ja Tartu teadlastele põnevaid ja mõistatuslikke hetki pakkus. See valge sabaalusega lind on tait ehk teisisõnu tiigikana.
Seekord kirjutan punase noka ja nokatüvikuga veelinnust, kes möödunud nädalal Mõdriku kandis Virumaa Teataja ajakirjanikule ja Tartu teadlastele põnevaid ja mõistatuslikke hetki pakkus. See valge sabaalusega lind on tait ehk teisisõnu tiigikana.
Kuni 1991. aastani oli tiigikana tema ainus ja ametlik nimetus. Mitte et ta kanaliste hulka kuuluks, hoopis ruiklaste. Tema sugulased on näiteks lauk (ehk vesikana) ja rukkirääk, aga ka rooruik ja täpikhuik (varem täpik-vesivutt). Tiigikana nimetus viitab tema elupaigale, nagu ka saksakeelne Teichralle (tiigiruik). Teisalt soomlased on talle nimeks pannud liejukana, mis tähendab mudakana. Aga eks tiikide kaldad ole sageli ka mudased. Miks teda aga ikka ja jälle kanaks kiputakse nimetama, on taida välimuses kinni. Kana mis kana.