Nädala kaja: maakond, mis puges hinge

Veiki Ojaperv. Foto: Madis Veltman

Reedel, 27. mail oli minu viimane tööpäev Virumaa Teatajas. Ja enne kui hater’id (ilkujad) sotsiaalmeedias sõna võtavad, kuidas meie toimetusest kõik minema jooksevad ja kõik on pekkis, las ma avan natuke kaarte.

Meilt on viimaste aastatega paljud ära läinud ja paljud juurde tulnud, meile tuli vahepeal konkurent, meid on räsinud nii koroonapandeemia kui ka sõda Ukrainas. Aga kuidas me keerulistele aegadele vastanud oleme? Suurema tahtejõuga kui kunagi varem. Me ei vähendanud lehemahtu, vaid laiendasime teemaderingi. Me ei jäänud kontorisse passima, vaid tormasime “põllule”. Me ei andnud alla, vaid võitlesime vastu.

Maakonna ajakirjandus on üks äraütlemata vinge asi, eriti kui selles vallas töötada. Kui mul enne ei olnud selge, mida ma “suureks saades” teha tahan, siis nüüd koidab see aina selgemalt, ja seda tänu tööle siin, väikeses Virumaa Teatajas.