Haridusvõrgu korrastamisest koolijuhi pilgu läbi

Elmu Koppelmann. Foto: Arvet Mägi

Rääkides praegusest koolireformist, võin kauase koolijuhina öelda, et kõik kordub taas. Midagi uut ei ole siin ilmas, kõik on korra juba olnud.  Muutusi püütakse teha vägisi ja poolikult.

Koolide riigistamine, kastistamine ja arvu vähendamine, hariduse reglementeerimine, edetabelid, kohaliku mõtte mahasurumine, bürokraatia tõus – need on märksõnad, mis saadavad järjekordset koolivõrgu korrastamist. Samasuguseid riigipoolse käitumise jooni võis täheldada eelmisel sajandil, seda küll teise ühiskondliku korra ja võimu ajal.

Haridust on pidevalt reformitud. Iga uus minister, iga uus valitsus on seda meelt, et kool vajab nende nägu. Eks ühest küljest vaadatuna peabki koolis muutusi esile kutsuma, muidu jääb kool omas mahlas ja muutumatuses elule jalgu. Aga kerkib küsimus, kas praegu ettevõetavad muutused tehakse õpilasi ja kohalikke olusid arvestades ning hariduse edenemist jälgides. Olen nõus ka sellega, et õpilasi jääb koolides vähemaks (1995. aastaga võrreldes ligi 80 000 vähem), aga tundub, et suures muutuste tuhinas lähevad löögi alla ka hästi toimivad, kvaliteetset haridust andvad koolid.

Tihti on mingi väljakäidud kontrollnumbri taga mõne ametniku arvutus, mille kohandumine kohaliku eluga on sageli võimatu. Lihtne on muutusi esile kutsuda, aga tihti ei ole aastate pärast tulemust, mida sooviti. Siis on hilja midagi paremaks muuta, vastutajad aga on kadunud.

Millest ma üldse aru ei saa – kuidas gümnaasiumi asemele tekitatakse tugev põhikool? Mitme kooli arengut jälgides võib öelda: kaob gümnaasium, kaovad mingil ajal ka põhikooliklassid. Nüüd on rahandusministeeriumi spetsialistid välja arvutanud sellegi, et kui kaotada Eestist kõik gümnaasiumid, suureneks õpetajate palk ainult 5%. Tekib küsimus, kas haridusministeeriumis on arvutusoskusega inimesi vähem kui rahandusministeeriumis.

Kuulates poliitikuid, on tunne, et isegi haridusministri parteis on mitu erinevat arusaama hariduse arengusuundadest, rääkimata koalitsiooni juhtivast parteist. Haridusametnikega kohtudes jääb mulje, et need on veel rohkem segaduses ja räägivad erinevatest asjadest, ise hiljem tunnistades, et nii mõndagi on neile endalegi tihti segane.

Muutusi esile kutsuvad otsuste eelnõud muutuvad nii, et raske on ennast selles virvarris kursis hoida. Jutuks on sahtlis olevad seaduseparandused. Vastuolusid on palju: juhtivpoliitikud rahustavad koolirahvast, ajakirjandus samas võimendab üksikuid otsuseid, kritiseerides ja kontekstist punkte välja rebides.
Ilmselt tahab haridusminister ka selle ministrikoha peal ajalukku minna, elades nagu omas maailmas, ujudes vastuvoolu, saades vastandamistest ja käsutamisest rõõmu tunda. Üks poliitik tunnistas, et uuringute alusel oli masu ajal töötute seas kõige vähem kõrg- ja keskharidusega inimesi. Paratamatult tekib küsimus, miks tahetakse raskendada hariduse kättesaadavust maal.

Olen kindel, et nendes maakondades, kus minnakse pimesi kaasa ülevaltpoolt tulnud juhistega, saavad otsustajad kiiresti elanikonna negatiivse hinnangu osaliseks ning paljud probleemid võimenduvad. Viljandimaa on parim näide. Enne sülitati vanasse kaevu, kui uus valmis.

Järvamaa otsib oma teed ja tundub, et lõppude lõpuks jääb sinna üks-kaks gümnaasiumi. Harjumaa on hakanud lõikama saaki, tegemata selgeks, mida saada tahavad. Ida-Virumaa on teinud koolivõrgu korrastamisega kaasnevate probleemide kohta uuringu ning sealt võib lugeda välja, et igal ilusal asjal on ka negatiivne külg. Ilustamata on välja toodud muutustega kaasnevad probleemid.

Lääne-Virumaal on maavalitsus võtnud mõõduka tempo – on kohtutud ja arutatud asju nii omavalitsusjuhtide, koolijuhtide kui õpilastega. Loodan, et siinsetel otsustajatel on edaspidigi selgroogu, leidmaks maakonnale sobiv lahendus. Samas on tahetud asjade arengule anda objektiivne hinnang. Iseküsimus on, kas kõik asjaosalised hiljem ühisotsusega ka nõus on. Olen arvamusel, et kolme kuni viie aasta pärast on koolivõrk ise korrastunud, nii et ei ole vaja kiireid lõikeid ega nendega kaasnevaid valulisi muutusi.

Pigem peaks otsima teid, kuidas teha muutused nii, et elujõulised, kvaliteetset haridust andvad ja tööd teha tahtvad koolid ei läheks Lääne-Virumaalt kaduma. Olen arvamusel, et head haridust andvad maa- ja väikelinnakoolid, kus on vähemalt 60–70 õpilast, saavad hakkama ning täidavad oma koha. Ilmselt jääb praegusi arenguteid järgides Lääne-Virumaal ellu viis kuni seitse gümnaasiumi. See tagaks ka õpilaste jäämise siiakanti ning maakonna edasise arengu.

Eesti on küllalt suur ja eripärane. Asi, mis sobib Mulgimaale, ei ole võib-olla sobiv virulastele. Julgust ja mõtteerksust on vaja, et jääda oma liistude juurde. Ka meil on, mille üle Lääne-Virumaal uhkust tunda. Mis on tehtud, ei ole ju halb. Sellelt positiivselt platvormilt peab julgema leida oma tee, et arendada siinset haridust.