Reisikiri ⟩ Päikeserannik passib puhkamiseks nii põnnile kui ka põdurale

Turistide paradiisis on kõige mõnusam puhata veidi enne hooaja algust. Siis jagub õhku, ruumi ja hunnituid vaateid. Pildil loo autor koos pojaga. Foto: Erakogu

Vahel on elus nii, et oled omale mõtte pähe võtnud ja ei kavatsegi sellest lahti lasta. Ka siis, kui kriitilise mõtlemise võime sulle mõista annab, et isikliku kogemuse toel veendumist takistavad objektiivsed põhjused. Üks selline näide tuleb mu reisikogemusest Põhjamaade pensionäride talveparadiisi, Lõuna-Hispaania päikeserannikule Costa del Soli.

Nimelt sattusime perega sealsesse rannikulinna Fuengirolasse 2018. aastal asjaolude soodsal kokkuklappimisel talvituma pea üheksaks kuuks (septembrist maini). Lisaks tõeseks osutunud eeldusele tulla verisulis lapsevanematena vastsündinu esimesel eluaastal sujuvamalt toime mahedas talves tajusime võrdlemisi tugevalt ka neid positiivseid aspekte, mis toovad kuldses eas põhjamaalasi ikka ja jälle lõunasse päikest otsima.

Võta nüüd kinni, kas on asi mu mälupiltides lasteaia päevilt, mil mäletan end tugevalt tahtmas olla täiskasvanu (kas nüüd ihkan olla pensionär?), või selles, et kohtasime tänavu märtsis täitsa mitut tuttavat nägu nii Soomest, Rootsist kui ka Eestist, aga igatahes olen haaranud veelgi tugevamalt mõttest veeta enda pensionäripõlve talved lõunapoolsematel laiuskraadidel. Aga sinnani on veel omajagu minna ning seni olen ikka teemat lauale tõstnud oma ema kuulderaadiuses, nähes talviti tema elukvaliteedi langust, eriti pärast liigeste kulumisest tekkinud vaevusi.