Mälestus kooliaja Kundast

, filmirežissöör ja luulekogu "Lukuga päevik" autor
Copy
Elina Naan.
Elina Naan. Foto: Ruudu. Rahumaru

Mõtlen viimasel ajal, viimastel kuudel, palju lapsepõlvele, teismeliseeale. Lapsepõlve mängumaadele, nagu päriselt ka, sellele helehallile garaažidevahelisele alale, kus me kobrulehtedega vooderdasime mängukodusid, kus me teatud vanuseni ei tohtinud aiamaadest kaugemale minna ja kus puhus alati tuul, alati, no ja siis muidugi need erandlikud tuulevaiksed lämbed päevad, neid oli ka.

Ma mõtlen vanade klassikaaslaste peale ja kõigele sellele, millele ma toona ei osanud mõelda. Sellele, et need noored õpetajad, kes meid algklassides õpetasid ... et nad olid siis nii noored ... nagu mina praegu ... või nooremadki ... et mul pole aimugi, milliste eluliste-oluliste küsimustega nemad väljaspool klassitube maadlesid, mida naudisklesid. Millised raamatud olid nende öökapil, kelle kõrval nad magasid või millised teemad neid erutasid ... Mul pole aimugi, kas neile meeldis nende töö, kas nad tegelikult ka soovisid provintsilinnas oma noorusaastaid veeta või millised olid nende unistused.

Ma mõtlen, kui palju ilusaid inimesi iga päev mu kõrval koolis käis ja kuidas me väga paljud toona sellest keegi aru ei saanud. Mõtlen, kui palju oli ülekohut laste omavahelises suhtluses ... alates sellest, kui keegi ei saanud endale lubada Backstreet Boysi kapuutsikat, võrkpalli põlvekaitsmeid või poppe vahetusjalatseid ... kuni selleni, et kellegi ema töötas koristajana, kellegi vend lõi kellegi teise vennale vastu hambaid või kellegi isa väisas tolmuste tööriietega kooli. Neid hetki, mis tekitasid ebamugavusi, pingeid ja pseudopiinlikkust, neid oli lugematu hulk ja ma mõtlen täna sellele kõigele tagasi ja mul hakkab kurb. Miks kiusati suurte kõrvadega poissi, kelle geniaalsus täna teeb silmad ette kõigile norijatele. Kuidas juba varateismelisest saadik oli vaja pingutada, et olla äge, et olla keegi ... keegigi. Et meeldida poppidele poistele, kes olid popid lihtsalt seepärast, et nad jõid ja laaberdasid. Ja miks me üldse arvasime, et peame seda tegema? Sest me ei teadnud, et teisiti on võimalik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles