Mõtlen viimasel ajal, viimastel kuudel, palju lapsepõlvele, teismeliseeale. Lapsepõlve mängumaadele, nagu päriselt ka, sellele helehallile garaažidevahelisele alale, kus me kobrulehtedega vooderdasime mängukodusid, kus me teatud vanuseni ei tohtinud aiamaadest kaugemale minna ja kus puhus alati tuul, alati, no ja siis muidugi need erandlikud tuulevaiksed lämbed päevad, neid oli ka.
Tellijale
Mälestus kooliaja Kundast
Ma mõtlen vanade klassikaaslaste peale ja kõigele sellele, millele ma toona ei osanud mõelda. Sellele, et need noored õpetajad, kes meid algklassides õpetasid ... et nad olid siis nii noored ... nagu mina praegu ... või nooremadki ... et mul pole aimugi, milliste eluliste-oluliste küsimustega nemad väljaspool klassitube maadlesid, mida naudisklesid. Millised raamatud olid nende öökapil, kelle kõrval nad magasid või millised teemad neid erutasid ... Mul pole aimugi, kas neile meeldis nende töö, kas nad tegelikult ka soovisid provintsilinnas oma noorusaastaid veeta või millised olid nende unistused.