Repliik: sirelite aegu

Inna Grünfeldt Foto: Meelis Meilbaum

Ju toomehelbed jätnud jumalaga / ja sirelite õitseaeg on käes: / kõik pungad pakatavad täies väes, / kõik põõsad sinetavad maja taga. // Ja öösiti nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs – / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Marie Under “Sirelite aegu”. Imeline. Just praegu kõneleb puhkevate sirelite uimastav aroom küpsest kevadest. Kui.

On käimas veider sõda rohelusega. Tänaval, mis oli ääristatud lopsakate sirelitega, näeb mõnda üksikut pügatud põõsast, mis iial ei õitse. Teised on välja juuritud. Haljastus on hakanud tähendama vaid muru ja kõrrelisi, heal juhul ka paari puud kiviplaatide vahel. Alati pole neilegi antud kaua kasvada. Tuleb uus idee, uus projekt, uus parkla.