Juhtkiri: tunnistus taskus, kodust minema

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Maakonna tublide koolilõpetajate tunnustamine on pikaajaline traditsioon. Sellel üritusel on oma koht, oma väärtus. Ei tunnustata inimesi nende saavutuste eest ju üleliia sageli. Sõnad, mis sellistel üritustel kõlavad, on ilusad, kuid palju tähtsam on mõelda, mis saab edasi.

Kuidas teha nii, et needsamad noored tahaksid pärast ülikooli lõpetamist, pärast maailma nägemist ja elukogemuste hankimist siia tagasi tulla, et siin paikseks jääda, siin pere luua ja oma teadmistega kohalikku elu rikastada?

Ei ole kindel, et meil maakonnana noorte sidumine siinse kandiga siiani päris hästi õnnestunud on. Ikka kipuvad helgemad pead sinna, kus on rohkem inimesi, rohkem raha, rohkem võimalusi. Ja kui jälgida seda, mis ületab kohaliku uudiskünnise, pole alati võimalik kinnitada, et noor inimene tahab end maapiirkonnaga pikemalt siduda. Kui ta just eriliselt ei igatse sukelduda kohaliku poliitika piinlikku kemplusse, võtta riski, et lapsed peavad kooliharidust omandama konteineris või et talvel on teed lumest nii umbes, et tööle ei pääsegi.