Kuidas portreteerida virulannat?

Kunstnik Laila Talunik, parempoolse maali “Duende” autor, näituse avamisel koos väikese tütre Arabellaga. Foto: Arvet Mägi

Tuleb võtta paber, papp, lõuend või karbikaas, kui muud pole käepärast. Tuleb võtta pihutäis pliiatseid, pastelle või värvid. Ja lõpuks – leida isik, keda tahaks portreteerida. Nii lihtne ongi.

Virumaa kunstnike traditsioonilisele kevadisele portreenäitusele Rakvere Galeriis on välja pandud 22 kunstniku 24 tööd: erinevates tehnikates maale, joonistusi ja üks kontseptualistlik teos.
Mona Lisat pole, Liisat ka mitte, aga on Elo ja Mare, Sofia ja Aljona, on Eili, Viktorija, Saskia, Manni, Helli, Valli ja Inna. On naisi ja neide pipra ja paradig­maga, visandlikke ja detailselt viimistletuid. Nagu eluski.

Suurest kogu Austraaliat hõlmavast portreenäitusest algimpulsi saanud iga-aastane virulaste portreenäitus, järjekorras neljas, toob sel aastal Eesti vabariigi aastapäeva eel kunstielu keskmesse naised. Virumaa naised, aga mitte ainult. Rohkem või vähem tuttavate nägude kõrval on leidnud koha nähtamatu naine, kes läks välismaale mehele, prantslannast suveroos ning värvidesse valatud emotsioonid, milles killuke naist.

“Portreesid on joonistatud ammu enne meie aega. Kui kunagi püüti inimest jäädvustada võimalikult täpselt, siis renessansi ajal muutus välimusest tähtsamaks iseloomu jäädvustamine. Portreemaal näitab ka kunstniku anatoomia tundmist, samuti ajastu prioriteete: mäletate, mismoodi oli Nõukogude ajal kõik ette ja ülespoole suunatud,” rääkis näituse kuraator Riho Hütt.

Hüti sõnul on portreel oluline silmavaade, mis koos suu miimikaga annavad edasi inimese olemust. “Leonardo da Vinci “Mona Lisa” on inimesi lummanud mitu sajandit, tema pilk saadab vaatajat ning silmades ja suus on salapära,” meenutas Riho Hütt maailma kuulsaimat portreed. “Tänapäeval tehakse naeratuse pilti rohkem foto järgi, inimene ei suuda mitu tundi naeratada, ta läheb krampi,” nimetas kunstnik.

Portreenäitusele eelnes kaks joonistamislaupäeva, mil galeriis käis poseerimas neli modelli. “Modell kindlasti ise vaatab, et ei ole sarnane sellega, mis ta ise mõtleb ja peeglist näeb, aga isegi fotol on inimene teist nägu kui iga päev või peeglis. Portreel kunstnik kujutab inimest sellisena, nagu tema teda näeb, annab edasi tema olemust,” rääkis Hütt.

Mare Vassiljev, kellest on näitusel kaks portreed, ütles, et on tulemusega rahul. Pealegi sai ta profiilis tehtud pildilt teada, et tal on täpselt oma isa nina. “Arvasin, et modell olla on raskem, aga tegelikult polnudki nii hull. Alguses oli vähe veider, aga kui inimesed teevad oma tööd, siis saad aru, et nad ei vahi ju sind. Vaatamine ei häirinud üldse. Põnev oli jälgida joonistajate pilkude liikumist,” rääkis naine.

“Miks me portreenäitusi teeme? Tahame hoida publiku ja kunstnike vahel sidet ning pakkuda äratundmist,” ütles Riho Hütt.

Osalejad

Gitta Nõgu, Piret Smagar, Maila Merilo, Tiiu Veersalu, Urmas Uustal, Piret Mildeberg, Riina Rillo, Vello Lillemets, Renate Leppik, Teet Suur, Laila Talunik, Ain Seeblum, Sirje Truu, Jule Käen, Riho Hütt, Aarne Mäe, Antonina Kivimaa, Paul Pajos, Valli Lember-Bogatkina, Ivo Ridalaan, Toomas Lausma, Ülo J. Sarapuu