Rein Rannap: “Liigun minimalismi, lihtsuse ja selguse suunas”

Rein Rannapi klaveri kaanele on maalitud tuuri kujundus – iidse kaljumaalingu stiilis klaver ja mängija. Foto: Erik Riikoja

Klaveripoeg tuleb Rakverre, et avada pilli põnevaid kõlavärve. Rein Rannapi juubelituuri kontsert “Klaver tuleb külla 25” sünnib nelja klaveritõstja, häälestaja, helimehe, pillide, heli- ja valgustehnika ning Rannapi ühisest jõust.

Rein Rannapi sõnul on klaver paljude võimalustega pill, nagu orkester. “Olen alati lähtunud sellest, et publikule põnevust pakkuda. Et tuua juurde midagi uut,” ütleb kolmapäeval Rakvere Kolmainu kirikus musitseeriv Klaveripoeg.

Korraldasite 25 aastat tagasi oma esimese ja ülimenukaks kujunenud kontserdituuri “Klaver tuleb külla”. Mis ajendas teid toona musitseerima väikestes maakirikutes?

Ühest küljest praktiline vajadusest ise endale kontserte korraldada, teisalt soov oma muusikat inimestele lähemale tuua, missioon, mida olen omaks pidanud läbi kogu elu.

Olen kindel, et väga paljud minu kuulajad ei ole kunagi varem kontserdisaalis klaverikontserti kuulamas käinud. Aga väikestes kohtades on nad kirikutesse tulnud ja olen kogenud, et ka väga rahule jäänud. Olen neile muusika koju kätte viinud. Klaverist rääkimata.

Aastate jooksul olete tulnud klaveriga külla mitmel moel: soolokavadega “Tantsib klaveril”, “Katedraaliklaver”, “Päikeseklaver” ja “Uus klaver tuleb külla – meeloodiad”, koos lauljate ja ansambliga kava “Klaver tuleb lauluga” ja “Roostevabad”, koos orelimängijaga “Orelile külla” ja koos teise pianistiga “2ÜHEL”. Kuidas olete valinud teemasid ja teekaaslasi?

Olen alati lähtunud sellest, et publikule põnevust pakkuda. Et tuua juurde midagi uut. Alati, kui tuur läbi sai, ohkasin korraks kergendatult. Siis hakkasid peas juba uue tuuri mõtted kerima. Kirjutan oma ideed alati vihikusse. Mingil hetkel saab üks neist domineerivamaks ja sünnib uue tuuri kondikava. Ka kaaslasi valin selle järgi, et oleks vaheldust ja loomulikult, et meil ka koostöö sobiks. Hindan väga kõiki oma tuuride kaaslasi. Siinkohal veel kord suur tänu neile kõigile!

Sel suvel tõstate Klaveripojana taas – peale 12-aastast pausi – klaveri selga ja täidate 15 Eesti kirikut kauni muusikaga. Miks tekkis Klaveripoja kontsertidesse nii pikk paus?

Aus vastus on, et väsisin korraldamisest. Täpsemalt muutus see aastatega üha keerulisemaks. Samuti see, et tuuriga seotud hinnad on pidevalt kasvanud, aga piletihinnad samas mahus mitte.

Olen alati püüdnud piletihinna hoida võimalikult madala, et kõigil inimestel oleks võimalus soovi korral kontserti kuulama tulla. Soovisin ka – korralduslike pisiasjade asemel – pühenduda rohkem muusika loomisele.

Mis inspireeris looma tänavust helilavastust, mis sünnib “nelja klaveritõstja, häälestaja, helimehe, pillide, heli- ja valgustehnika ja Rannapi ühisest jõust”?

Soov panna väärikas punkt enda tuuride korraldamisele, et uhkelt tähistada 25 aasta möödumist esimesest “Klaver tuleb külla” tuurist. Ja loomulikult, nagu alati, soov pakkuda publikule lisaks paljudele tuttavatele lugudele midagi uut ja teistsugust.

Ütlete, et kirikusaalid toetavad mängitavat seintelt tagasi peegelduva järelkõlaga. Igal kirikul oma akustilised nüansid. Kuivõrd on see väljakutseks muusikule ja kui erinevad tulevad kontserdid?

Kindlasti erineb iga kontsert veidi, olles sulam kiriku akustikast ja üldisest atmosfäärist, enda ja publiku meeleolust, tehnilistest nüanssidest ja hetkeinspiratsioonist.

Kuuldavasti on seekord laval lisaks kontsertklaverile teine tiibklaver, mille keelte vahele paigutatud materjalid muudavad pilli kõla tundmatuseni. Olete aastakümneid klaverit avastanud, teda proovile pannud, uudselt mõtestanud, aga aina otsite ja leiate uusi kõlavärve. Kuidas on see võimalik?

Klaver ongi üks paljude võimalustega pill, nagu orkester. Teha muusikat, mis erineb harjumuspärasest, on mind alati köitnud ja intrigeerinud. Katsetamine pakub endale palju põnevust ja usun, et ka kuulajatele. Seekord on oodata üksjagu ohhoo-hetki.

Missugune on teie ja klaveri suhe ja kuidas see on aastatega muutunud?

Suhe on töine ja lugupidav. Ka minu helilooming on kindlasti tugevasti mõjutatud sellest, et komponeerin lugusid klaveril. Kindlasti ei ole must klaver linna- ja valge maakodus sisustuselemendid.

Kunagi vastasin ühe ajakirjaniku küsimusele, et miks ei ole ma paigutanud oma klaverit elutuppa, kus selleks rohkem ruumi, et tõenäoliselt ei soovi ka põllumees traktorit elutuppa – see on ikkagi tööriist.

Kuidas praegune keeruline ja heitlik aeg mõjutab teid kui heliloojat?

Tegelikult väga ei mõjuta, kuna üldises plaanis on olnud väga tihedad aastad täis huvitavaid tegemisi. Ja viimased kuud on ikkagi hommikust õhtuni olnud tuuri korraldamisega seotud. Uudiseid loen, aga muuks aega ei ole.

Missuguses suunas uues loomingus liigute?

Liigun minimalismi, lihtsuse ja selguse suunas, aga ikka nii, et see meloodiline ja emotsionaalne Rannap ka minu uues loomingus äratuntav oleks.

Olete öelnud, et seekordne, juubelituur, jääb ühtlasi viimaseks. Loodan, et see ei tähenda Klaveripoja paikseks jäämist, vaid uusi ideid, millega kuulajaid üllatada. Missugused mõtted on õhus?

See juubelituur jääb viimaseks tuuriks – iseenda korraldatult. Kindlasti esinen ma veel palju teiste tehtud tuuridel ja kontsertidel. Ka juba selle suve teises pooles kavaga oma lauludest, nimega “Jazz’ist viidud”, koos Maarja ja suurepäraste jazz-muusikutega.

Mida olete klaveriga Eestis rännates aastate jooksul hinge kogunud, mida märganud, millist publikut kohanud?

Olen neid suvesid väga nautinud. Tagantjärele mõeldes on meeles ainult päikeselised ilmad, põnevad ja sageli mingi väikese vimkaga kirikud ja kontserdieelne pisike paanika, et mis ja kuidas. Ja siis ootus, et kas inimesed ikka tulevad. Ja siis kontsert ja pärast aplaus. Kohaletulnud publik on olnud alati soe ja toetav. Olen neile kõigile lõputult tänulik ja ootan palju taaskohtumisi sellel juubelituuril.