Kiri: seeniorid panevad päeva särama

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Jah, vanus on kõigest number. Seda fakti kinnitasid ligi sada seenioridest tantsunaist, naisansambel, meesansamblid ja kapelli pillimängijad, kes üheskoos Roela laululaval meeleolukalt aega veetsid. Avastasin end unistamast hetkest, kus ka mina umbes kolme­kümne aasta pärast samamoodi peol valssi keerutan. Kübar peas ja selg sirge, astun üle laululava ja esitan tantsu “Vanaema reinlender”. Lapsed, lapselapsed, miniad ja väimees on publiku hulgas mulle kaasa elamas. See oleks ilus hetk, kui eri põlvkonnad koos aega veedavad ning meie laulu- ja tantsutraditsioone edasi kannavad.

Vaatan enda ümber ringi ning näen särasilmseid ja jutuhoos tantsumemmesid, kes ootavad peo algust. Märkan rahvariideid, mummulisi seelikuid, kauneid kübaraid ning lillemustreid. Lauluväljakul on kuulda naeru, jutuvada ja meeleolu on ülev. Päike paitab kogenud naiste naerukurde. Elu näinud mehed vestlevad ilma teemadel ja kiikavad lava poole, sest paneb ju kiikama, kui tantsuringile sätivad erkroosas riietuses tantsunaised. Imestan ja imetlen, sest see positiivne energia, mis lavalt tuleb, on nakkav ning kisub naeratuse suule.

Kindlasti on nii mõnelgi seeniorist taidlejal tulnud ennast ületada, sest selg teeb häda, puusa lööb närvivalu või vaevab mõni muu terviseprobleem. Laul ja tants on head ravimid ning kasvõi paariks tunniks ununevad mured ja vaevad. Tantsupäeva jälgides tuleb meelde Karl Madise laul, kus on sõnad: “Sa vabana ela, lenda taevas kui lind, ela enda jaoks, tunne noorena end. Ajad selja sirgu, tuka viltu lööd. Ma olen noor, ai-ai-ai olen noor, olen noor ...”