Ülle Papagoi ütles, et inimestena oleme võibolla unustanud, kui suurepärane elu meil siin maa peal on – et siin ongi Eedeni aed igas ajahetkes, mil elame ja hingame. “Siin maalidel on need pisikesed hetked. Need on lukustunud lõuendile. See on elu läbi lillede ja modellide,” sõnas ta. “Siin on tantsuhimulised naised ja tüdrukud, on mehed, poisid, kes rõõmustavad elu üle, on kallistajaid, loomi, linde,” nimetas naine.
Ülle Papagoi rääkis, et alustab tihti maalimist lilledest, hiljem lisanduvad inimesed, loomad ja mõnikord ka müstilised olendid. Et neid märgata, tuleb võtta aega, minna pilguga pildi sisse, süveneda detailidesse. “Maalil “Kallistus” on rõõm ja elu. See, mida nemad tunnevad looduse rüpes, kus on nii viljades õunapuu kui ka õites puu, astrid, äraunustamind-lilled ja kakrad.” Puu alla vee sisse tekkis maalimise käigus haldjake. “Seda võib kunstnikuga juhtuda, et ta ei tea, miks ta seal on, aga nüüd on ta seal,” tähendas ta. “Poeg ütles, et ajatust tundev paar on rutanud teineteise poole, sülelusse. Nendel ei ole tähtis nägu ega kuju, nad sulavad ühte kallistuses.”