Liisa Aibel: Minu jaoks oli Raivo Trass üks parimaid lavastajaid, kellega koostööd olen teinud. Ta valdas mõtet, ta teadis, miks ta seda tükki teeb, ta ei teinud ühtegi lavastust niisama. Noortel näitlejatel oli nagu meistriklass, kui tema tükki sattusid. Ta oli ka väga hea pedagoog, ei jätnud kedagi saatuse hooleks. Ta töötas missiooniga, et noored saaksid sellest tööst õiget sotti ja aimu. Kui vanem olin, vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, kuidas neil noortel on vedanud, kuigi olin ise samas olukorras olnud noore näitlejana.
Oleme sõbrad olnud ja siis jälle vaielnud ja leppinud. Ta oli väga omainimene. Viimane inimene, kellega ma ööklubis käisin. Lihtsalt oli vaba õhtu. Hea oli, et jõudsime tülli minna, ja seda suurem oli leppimine. Töö ja kuidas ta seda tegi. Suhtusime töösse mõlemad sama kirglikult, meil olid sarnased mõtted teatrist, proovidest, lavastustest. Tore, et saime sügisel pikemalt kokku ja veeta pika õhtu.
Ülle Lichtfeldt: Ma pole näinud tema hiilgeaegu Rakveres, ma siis veel teatris ei olnud, aga käisin vaatamas kõiki tema lavastusi. Pean Raivot kuskilt otsast oma õpetajaks. Kui ta tuli teise ringiga Rakverre tagasi, olen Raivo käe all väga palju mänginud ja väga-väga palju õppinud.
Tema oskas tööd teha. See oli hullumeelne, kuidas ta oskas tööd teha, kuidas oskas inimesi tööle panna, välja meelitada. Ta tegi seda kirega, teinekord isegi võibolla liiga teravalt, aga ta nakatas. Minu jaoks ta oli üks parimaid lavastajaid minu elus. See, kuidas ta isegi näitas mulle ette, kuidas Kõrboja Anna peab kaske raputama, ajab naerma, aga sellise kirega ta aitas näitlejal oma rolli teha. Seda kohtab harva. Pikal tänaval mängitud "Maailma otsas" oli väga äge tegemine. Temaga saigi ainult ägedalt teha. Lootsin ja ootasin, et ehk saab veel temaga koos teha.