R, 9.12.2022

Kirglik ja nakatav eesti teatri mees Raivo Trass (12. märts 1946 – 7. juuni 2022)

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Kirglik ja nakatav eesti teatri mees Raivo Trass (12. märts 1946 – 7. juuni 2022)
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raivo Trass.
Raivo Trass. Foto: Rakvere Teater

Raivo Trass oli Rakvere teatri peanäitejuht aastail 1977–1985, lavastaja aastatel 1992–1994 ja külalislavastaja aastatel 2014–2017. Külalislavastajana tõi ta Rakveres lavale Toomas Suumani näidendi "Viimase öö õigus" (2014), Andrus Kiviräha ja Urmas Lennuki "Maailma otsas" (2016) ning Donald Tombergi näidendi "Gravitatsioon" (2017). Ikka Eesti asja ajades.

Kolleegid meenutavad Rakvere teatrisse kuldse jälje jätnud peanäitejuhti ja lavastajat Raivo Trassi.

Volli Käro: Teatris olid rasked ajad. Ootasime pikisilmi uut peanäitejuhti. Ja siis ta tuli – Raivo Trass! Raivo kandis oma peas ja südames Eesti asja. Ta põhiliselt lavastaski eesti kirjanike töid. Enne proovi laulsime tund aega ärkamisaegseid laule. See oli hästi tore, see hästi liitis ja ühendas meid. Ta oli ise näitleja ja temaga oli väga hea ja huvitav koostööd teha. Ta oskas anda nii häid näpunäiteid, aitas meid hästi palju. Tema energia kandus lavale ja näitlejatesse. Ta oli väga hea leid meie teatris. Tema tulek oli niisugune vabanemine!

Raivo saatis mulle sünnipäevaks sõnumi. Tavaliste õnnitluste asemel oli seal kirjas: "Volli, küll sa oled heas vormis!" See oli nii armas. Unustamatu! Ta oli tore-tore-tore mees! 

Helgi Annast: Raivo hakkas lavastama Vargamäel. Tema oli esimene, kes hakkas põhiliselt eesti dramaturgiat lavastama. Kriitikud kirjutasid, et tema on eesti romantik. Esimene, mis ta Vargamäel tegi, oli "Vanad ja noored". See oli sügaval Vene ajal ja seda mängiti mitu aastat. Meeletu rahvamass sõitis sinna kokku. Parkimisplats oli kolhooside ja sovhooside busse täis. See oli nagu palverännak Vargamäele. Nii ta seal lavastas, ja kui ta ära läks, küsiti, mida Rakvere teater nüüd mängib Vargamäel. Seda peeti Rakvere teatri mängupaigaks.

Laule, mis olid Raivo lavastustes, lauldi laulva revolutsiooni ajal kätest kinni hoides. Raivoga ärkas ellu eesti dramaturgia, hakkasime juba aru saama, kus maal me elame. Just meie identiteet. Ta nii hästi mõistis eestlust ja eesti hinge. Ta tegigi ainult eesti tükke. Mäletan, et mängisime näidendit "Vanad ja noored", kus oli peaaegu tühi lava ja üks tegelane oli valgus. Mäletan selle loo proovist, et Raivo nii solvus, kui Eldor Valter tekstiga eksis. Ütles, et nüüd paneme pillid kotti, ja mossitas tükk aega.

Talle läks üdini korda eesti dramaturgia. Kunagine lavastaja Riho Lehespalu, kes lavastas väga kaasaegseid asju, ütles pärast ühte Raivo esietendust, et Raivo on nagu viimane Eesti kuningas, kes on siin Vallimäe varemete juures. Et kui teda siin ei oleks, läheks siin juba vene keel edasi.

Eduard Salmistu: Raivo mind siia teatrisse kutsus, aga kui tulin sõjaväest tagasi, oli ta juba läinud. Hiljem puutusime kokku nagu näitleja ja lavastaja. Temaga on mul olnud õpilase ja õpetaja suhe. Temas oli tugevalt pedagoogi joont. Talle meeldis Eesti asja ajada ja Trassi aeg oli üks teatri paremaid aegu. Sündisid märgilised lavastused. Tema viis teatri Vargamäele.

Margus Grosnõi: Raivo Trassiga oli mõnus koos tööd teha. Ta oli nagu õpetaja sõna otseses tähenduses. Mõtlesin, miks teda pole kutsutud lavakooli noori näitlejaid juhendama, aga kuulsin, et ta ei võtnud seda pakkumist vastu. Ta oskas nii hästi lavastajatööd ja lavastaja käsitööd – näitleja juhendamist läbi tüki ja rolli. Ta tegi seda suurepäraselt. Ma ei mäleta, et ta oleks vihastanud, aga ta oli väga nõudlik. Ta nõudis iseseisvat tööd, ei saanud olla niisugust asja, et näitleja tuleb proovi ja on ette valmistamata. Ta pani kõik mööda nööri käima, rahuldus ainult maksimumiga. Ei teinud allahindlust endale ega teistele. Ta oli üks viimaseid vana kooli lavastajaid. Üks epohh on läbi saanud, üks põlvkond ära läinud. Mälestus nendest jääb läbi lugude rääkimise.

Liisa Aibel: Minu jaoks oli Raivo Trass üks parimaid lavastajaid, kellega koostööd olen teinud. Ta valdas mõtet, ta teadis, miks ta seda tükki teeb, ta ei teinud ühtegi lavastust niisama. Noortel näitlejatel oli nagu meistriklass, kui tema tükki sattusid. Ta oli ka väga hea pedagoog, ei jätnud kedagi saatuse hooleks. Ta töötas missiooniga, et noored saaksid sellest tööst õiget sotti ja aimu. Kui vanem olin, vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, kuidas neil noortel on vedanud, kuigi olin ise samas olukorras olnud noore näitlejana.

Oleme sõbrad olnud ja siis jälle vaielnud ja leppinud. Ta oli väga omainimene. Viimane inimene, kellega ma ööklubis käisin. Lihtsalt oli vaba õhtu. Hea oli, et jõudsime tülli minna, ja seda suurem oli leppimine. Töö ja kuidas ta seda tegi. Suhtusime töösse mõlemad sama kirglikult, meil olid sarnased mõtted teatrist, proovidest, lavastustest. Tore, et saime sügisel pikemalt kokku ja veeta pika õhtu.

Ülle Lichtfeldt: Ma pole näinud tema hiilgeaegu Rakveres, ma siis veel teatris ei olnud, aga käisin vaatamas kõiki tema lavastusi. Pean Raivot kuskilt otsast oma õpetajaks. Kui ta tuli teise ringiga Rakverre tagasi, olen Raivo käe all väga palju mänginud ja väga-väga palju õppinud.

​Tema oskas tööd teha. See oli hullumeelne, kuidas ta oskas tööd teha, kuidas oskas inimesi tööle panna, välja meelitada. Ta tegi seda kirega, teinekord isegi võibolla liiga teravalt, aga ta nakatas. Minu jaoks ta oli üks parimaid lavastajaid minu elus. See, kuidas ta isegi näitas mulle ette, kuidas Kõrboja Anna peab kaske raputama, ajab naerma, aga sellise kirega ta aitas näitlejal oma rolli teha. Seda kohtab harva.  Pikal tänaval mängitud "Maailma otsas" oli väga äge tegemine. Temaga saigi ainult ägedalt teha. Lootsin ja ootasin, et ehk saab veel temaga koos teha.

Ta põles. Kui teda materjal huvitas, ja see oli reeglina eesti materjal, siis ta põles nii eredalt ja nakatas tegema.

Tulime Raivoga ühelt ürituselt, kus juhtisime koos õhtut. Tulime mööda Tallinna tänavat teatrimäe poole. Oli päris hilja. Järsku nägime, et teatri torn põleb. Raivo jäi seisma täiesti kangestunult ja ta nuttis. Suure häälega nuttis, sest tema teater, Rakvere teater, mida ta pidas oma koduteatriks, põles. Tal olid eresinised silmad ja see, kuidas ta nuttis, kui Rakvere teater põles... See nägu saadab mind terve elu.

Üllar Saaremäe: Tal oli õpetaja kuvand. Ta oli olnud Rakvere teatri peanäitejuht üheksa aastat, oli mulle noore mehena väga suureks eeskujuks. Ka ajaline mõõde, kui pika aja mees pühendas ühele teatrile. Kui Rakvere teatrisse tulin, oli tema minekust möödas kümme aastat või rohkem ja Trassi ajast räägiti kui Rakvere teatri kuldajast. Mõtlesin noore kutina, et pean sama palju aastaid siin vastu pidama ja mitte väsima.

Kuna ta siin orbiidil enam ei liikunud, oli ta nagu legend, aina võeti see teema jutuks. Teadlikult või alateadlikult võtsin ta eeskujuks teatri tegemise mõttes. Tema oli esimesi, kes viis teatri välja, Vargamäele ja Vallimäele, kus praegu seisan ja Schenkenbergi lugu teen. Meenub, et rääkisin kunagi talle, et võiks Schenkenbergist loo teha Vallimäel, aga ta võis vastata, et ei viitsi või tee ise. Ju ta oli "Viimsest reliikviast" tüdinud ega tahtnud sellest rääkida.

Niisugused kummalised seosed tekivad, kuidas ta "Virumaa leiba" Vallimäel tegi. Rakvere teater ja Raivo Trass olid esimesed, kes hakkasid vabaõhulavastustega aktiivselt tegelema juba kaheksakümnendatel aastatel.

Lavaka ajal käis ta meile tunde andmas, Kalju Komissarovit asendamas, aga ega me muidu kokku väga ei puutunud. Kutsusin teda küll Rakverre lavastama ja käisin ise Pärnus lavastamas. Koostööd tegime ühes lavastuses – Kiviräha "Maailma otsas". Ta oli tore ja joviaalne lavastaja, mulle meeldis tema mängulisus. Mõtlesin, missugune pauer oleks temas veel siis, kui ta oleks nelja-viiekümnene. Ta oli väga põhjalik.

​Mis minu jaoks on väga oluline, et ta keskendus reeglina eesti autoritele. Tema oli eesti kirjanduse ja dramaturgia hindaja ja maal hoidja. Mees, kes mulle ütles, et inglased ja iirlased teevad ise oma lugusid, aga kes eestlaste lugusid teeb, kui meie ei tee. Noore mehena ma võibolla ei mõistnud seda. Tema eakaaslane Evald Hermaküla tegi maailmadramaturgiat, Jaan Tooming ajas teist ja Komissarov kolmandat rida. Trass tegi eesti asja. Adramees, nagu Jaanus Rohumaaga neid eesti asjade tegijaid kutsusime. Nüüd on adramees läinud. Nüüd teen ise Vallimäel eesti lugu. Eks Hans von Risbiter vaatab ülevalt, mis see Schenkenberg võimleb seal.

Uhked Rakverele oma märgi andnud mehed on järjest läinud. Veider, mis see maailm meile öelda tahab.

Märksõnad
Tagasi üles