Kolumn: Rakvere Tarzan

Peep Pillemar. Foto: Erakogu

Mul on igav. Ma tahaks seigelda. Ma ei mõista inimesi, kes kuulutavad: “Seiklejatel mitte tülitada.” Sina istu siis kodus. Minul aga pole parki, kus seigelda.

Mina tahaksin Tarzani kombel juuksepahmaka lehvides ühelt puuladvalt teisele liuelda ja “Yo-lo-lo-lo-loooo” hüüda. Ümber linna surnuaia käies märkasin, et üks seikluspark on tekkinud Rakvere põhikooli hoovi. Olin rõõmsalt üllatunud: tõotas vahvat vaheldust muidu veidi ühekülgseks kiskuvatele morbiidmatkadele. Mõeldud – tehtud.

Turnisin nagu ahv. Päris võhmale võttis. Arvasin, et olin kõik rajad läbinud, kui leidsin, et kõige tagumises nurgas peitis ennast veel trosslaskumine. Ronisin suure vaevaga platvormile, kust oleks saanud trossiga sõita, kuid siis nägin, et sõiduköis rippus keset trossi. Ronisin jalgade värisedes kõrgelt platvormilt jälle alla ja tõin köie ära. Kuid nüüd tekkis uus probleem – kuidas ronida tagasi platvormile, ilma et köis mööda trossi jälle käest ei libiseks? Proovisin panna seda taskusse, püksirihma vahele, ümber kaela siduda. Miski ei aidanud. Köis pääses ikka jooksu.