R, 9.12.2022

Ivo Schenkenbergi tähelend Vallimäel

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Ivo Schenkenbergi tähelend Vallimäel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hannibali rahva vaim on sõdimiseks valmis.
Hannibali rahva vaim on sõdimiseks valmis. Foto: 3 X Marianne Loorents

Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas, keda oli Rakverre oodatud kolm aastat, saabus Vallimäele lõkke- ja püssirohusuitsus, et kogeda armastust ning langeda võitluses linnuse õuel.

Lavalugu “Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas”, mille autorid Eva Samolberg-Palmi ja Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Üllar Saaremäe, tõi Vallimäe nõlvadele killu siinset minevikku ning tõstis taas au sisse väepealiku Ivo nime ja võitlused.

Kärt Devaney:

Vaataja võeti kohe kaasa – esimesest hetkest peale läks suvetükk hoogsa mürgliga käima. Ja mürgeldamisruumi oli laialt ära kasutatud: ka Vallimäe trepid-nõlvad, mitte vaid nii-öelda lavaauk. Suured liikumised, uhkelt välja mängitud massistseenid ja hobused pakkusid vaatamist igal suunal. Ehkki võibolla oleks kangelastüki õhustik veelgi paremini välja tulnud veidi looduslähedasemas keskkonnas – natuke tekkis aeg-ajalt visuaalne lõhe tehiskeskkonna ja muinasjutulise loo vahel.

Suured liikumised, uhkelt välja mängitud massistseenid ja hobused pakkusid vaatamist igal suunal.

Kärt Devaney

Endale vedasin paralleeli 2009. aastal Üllar Saaremäe lavastatud “Vendade Lõvisüdametega”: Saaremäe lavastab muinasjutulisi kangelaslugusid kindla käega, omalaadse käekirjaga ja sellistena, et need jäävad inimesi saatma kauaks ajaks. Tal on oskus rõhutada loo iva nii, et see kummitama jääb. Usun, et Schenkenbergi ja Tambeti sügava dialoogiga juhtub samuti – see jääb inimestesse kajama.

Ka Karl Robert Saaremäe Ivo Schenkenbergi rollis tõi meelde ta kunagise Joonatan Lõvisüdame. Aatelised, ausad ja targad mehed mõlemad.

Ivo (Karl Robert Saaremäe) ja Aino (Elina Purde) on alles teineteist leidnud, kui mees tõttab lahingusse.
Ivo (Karl Robert Saaremäe) ja Aino (Elina Purde) on alles teineteist leidnud, kui mees tõttab lahingusse. Foto: Marianne Loorents

Mart Rauba:

Lõppude lõpuks publiku ette jõudnud suurlavastus jättis suure mulje. Sõna otseses mõttes pauguga, linnuse kahurist nimelt, alanud vaatemängu esimesest stseenist alates täristati mõõku ja mantlite lehvides langesid esimesed võitlejad.

Seejärel sai kohe kinnitust, et loos pole ainult efektne lavavõitlus, vaid ka päris kannatused.

Elina Purde monoloogide kaudu rullus lahti armutu ajastu ja keskkond, kus tegevus aset leiab, kusjuures lood on valusamad kui mõõga läbi langemine publiku silme ees. Seda enam, et niisuguseid lugusid kuuleme praegu sõjauudistest iga päev.

Lugusid tuli veel ja kõik ei olnud valusad. Nalja sai ka, samuti jälgida kananaha ihule toovaid mõttearendusi, huvitavaid pöördeid ja värvikaid kõrvaltegelasi.

Kahju, et seda lugu ainult kolm korda mängitakse, kuid seda enam tuleb hinnata kogu tööd, mis lavastusse pandud on. Kiitus Karl Robert Saaremäele, kes mängib müntmeistri poja rolli väärikalt välja. Samuti tema isale, kes on mündi laitmatult läikima löönud täpselt selleks ajaks, mil lugu publikut kõige enam kõnetada võiks.

Sõjakunsti harjutavad Ivo vend Christopher (Mait Joorits) ja Johan (Johan Elm).
Sõjakunsti harjutavad Ivo vend Christopher (Mait Joorits) ja Johan (Johan Elm). Foto: Marianne Loorents

Inna Grünfeldt:

Lavastaja Üllar Saaremäe ja näiteseltskond suutis ületada valge kiviplatsi paine ning panna loo elama. Et rahvas tegutses pidevalt, oli ühest küljest suurepärane, teisalt oli saginas keeruline aru saada, kes ja kus parasjagu kõneleb, kuna heli tuli kõlarist. Loosse oli tihedalt pikitud ajalugu ja ajaloolisi tegelasi, kelle rolli oli keeruline hoomata. Igatsesin kavalehte, mis täiendanuks vaataja nappe teadmisi.

Tunni ja veerandiga sai traagika, huumori, mõtlikkuse ja ka paatose kaudu jutustatud ühe suure mehe lugu.

Külanaisel, keda mängis kaasakiskuvalt näidendi üks autoreid Piret Saul-Gorodilov, oli tuline õigus: Hannibali rahva juht Ivo Schenkenberg on ilus mees. Igas mõttes. Karl Robert Saaremäe kehastatud väepealik oli arukas, sarmikas, vapper, hea õiglustunde ja sooja südamega mees. Romantiline kangelane iga kell.

Mait Joorits lõi Ivo vennana haarava karakteri, ilmekas kuju oli Johan Elmi sõnatu Johan. Tiit Alte Tambetist sai lavastuse Põhjanael, võimas ja kindel kestmise kalju.

Lavastuse kauneimad stseenid kuulusid Elina Purde Ainole, ja hetkedele, mil tema mõtisklusi saatis koori ehe ümin. Ning muidugi kangelase ja tema kallima üürikestele viivudele. Ivo langemine verre uppunud ekraanil tundus nii lõplik, et jutud tema edasisest saatusest ajasid korraks segadusse.

Vahva oli vaadata hobunäitlejaid jälgimas mäenõlvalt, kuidas mehed ponnistavad vankreid sikutada. Natuke kahju oli, et suksusid (kivi)parketile ei lubatud. Ajastuid siduvaks hetkeks sai kulminatsiooni eel üle silla veerenud tõukerattur.

Kui millegi kallal norida, siis kaupmehe ja teatrihuvilise lustakas lugu jäi natuke omaette ja võttis suts palju lavaaega.

Vägev, et Ivo Schenkenbergi uljas vaim lehvis päikeseloojangulgi Vallimäe kohal.

Märksõnad
Tagasi üles