Punamonumendist ja tema asukohast Rakvere kesklinnas

Eino Vaher. Foto: Meelis Meilbaum

Kes meist poleks lugenud Aleksandr Solženitsõni suurepärast “Gulagi arhipelaagi”. Ta kirjutab muu hulgas sedagi, et nii vaba ja õnnelik, kui oli Vene sõdur teises maailmasõjas, venelaste jaoks Suures Isamaasõjas, pole ta olnud mitte kunagi. Ta oli vaba ja sai kaitsta oma kodumaad. Arvan, et seda sõda ei võitnudki diktaator Stalin, vaid lihtne Vene sõdur Aljoša.

Tõsi, juba vallutajatena Berliini jõudnuna tuli ette ka teist laadi vägitegusid. Kuidas seda kenasti öeldagi – valgenahalistele kaunitele saksa preilnatele vahel pisut liigagi tegemist. Solženitsõn targa inimesena ja Nobeli preemia laureaadina sellest loomulikult vaikib. Targasti teeb. Räägitakse ju, et sõja ajaloo kirjutavadki vaid võitjad. Ja kes valitseb minevikku, valitseb ka olevikku. Peale sõda saadeti tubli sõjamees pahatihti sinna, kus diktaatori arvates tema õige koht. Stalinistlikesse vangilaagritesse kommunistlikku plaanimajandust arendama, sildu, kanaleid ning raudteid ehitama. Kindlasti vääriks see vapper, kokkuvõttes siiski õnnetu sõdur kuskil kaugel ausambaidki.

Kuid sõbrad, selle samba asukoht ei tohi olla meie kesklinnas! Meile, eestlastele, meenutab see ausammas ka stalinlikku terrorit, märtsipommitamist ja süütute inimest Siberisse küüditamist. Minugi isa veetis oma elu parimad kaheksa aastat Siberi vangilaagris. Ta oli oma kodus kaks ööd ühele kaugele sugulasele ulualust pakkunud. Kes, nagu hiljem selgus, oli tagaotsitav metsavend.