Juhtkiri: kas me oleme harjunud?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Sõda Ukrainas on tänaseks kestnud 112 päeva. Sada ja tosin päeva. Veebruaris lootis kogu maailm, et suveni sõda ei kesta, et suveks saavad põgenikud naasta Ukrainasse, kust võõrväed on lahkunud. Lootus aga on kustunud, sõda kestab edasi ning sõjauudised mattuvad üha enam päevapoliitika ja argiste tegemiste alla.

Kas oleme tõesti harjunud sõjategevusega Ukrainas? Või ei ole? Peeglisse saab iga inimene siin ise vaadata ja mõelda, mis tunne on tema sees valdav. Nii nukker, kui see ka pole, harjusid inimesed koroonaga, mis esialgu kõiki hirmust tarduma pani ning kodudesse lukustas. Nüüd pälvib uudis koroonapuhangust siin või seal küll tähelepanu, kuid keegi ei mõtlegi selle valguses enam oma elu ringi seada, veel vähem ühiskonda lukustama asuda.

Paraku harjub inimene iga asjaga, mis on pidevalt kõneks. Nagu harjutakse raudtee ääres elades rongidega. Sõjaga ei tohi harjuda, aga ometi ... Siin on küsimus psühholoogidele või taju uurijatele, kuidas hoida tähelepanu ergas ja fookus paigas. Kui palju kajastada, et lugeja sõjasündmusi avavatest lugudest mööda ei vaataks? Kus hoida spekuleerimise ja targutamise piiri? Mõnikord on vähem rohkem. Isegi siis, kui suurest südamevalust tahaks teemat iga päev tundide ja lehekülgede kaupa käsitleda.