Juhtkiri: igale väärikale pink

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Inimese elu on üürike. Mõni jõuab selle aja jooksul palju, mõni vähem. Väsivad kõik ühtviisi. Silma paistavad siiski enamasti need inimesed, kes rohkem jõuavad. Nii on kenaks traditsiooniks kujunenud nimeliste pinkide avamine meie silmapaistjatele. Jalgu puhata saab pingil siis igaüks, kel tekib soov.

Pinkide avamise buum sai alguse mõni aasta tagasi ja oli perioode, mil Virumaa Teataja ajakirjanikud ühelt pingiavamiselt teisele vaid tõttasidki. Ei saanud ühtegi ka vahele jätta, sest ühtviisi tähtsad ju kõik, kellele nimeline pink oli pühendatud. See aga tekitas küsimuse, kas selline massiline pingikultuur kena traditsiooni tähtsust mitte ei devalveeri. Eks asjadel ole ikka mitu külge.

Pink on kõige lihtsamini teostatav lugupidamisavaldus ja isegi monument tublile inimesele. Selle paigaldamine pole kallis ja lisaks on see praktiline ka. Omaette hariv aspekt on ka juures: istud jalgu puhkama, näed mälestusplaati ja saad teada, et ahhaa, see inimene on siitkandist pärit.