Metskurvits

Juba teist korda sel kevadel möödub nepiemal kolm nädalat pesal haududes. Teda seal märgata on ülimalt raske. Foto: Peep Veedla

Metskurvitsa ehk suupärasemalt nepi mängulendude aeg on kestnud juba üle kahe kuu ja kestab enam kui kuu aega veel.

Juba märtsis jõuavad nad tavaliselt Lääne-Euroopast tagasi ning aprilli algupoolel alustavad oma niisketes metsatukkades asuvate pesitsusalade kohal õhtuseid lennutiire. Sealjuures vaheldumisi krooksudes ja piiksudes. See on tõeline nepiromantika, kui nad pärast päikeseloojangut üle metsaäärse taluõue tiirutavad. Nii igal õhtul, varakevadest kesksuveni välja.

Olen seda kevad- ja suveõhtute võlu nautinud aastakümneid ja isu täis pole saanud: igal kevadel ootan pikisilmi nepilendude algusaega. Tõsi, pehmematel talvedel kõik nepid Euroopa-reisi ette ei võtagi, kuid ega nad talveperioodil oma lennuringe ikkagi ei tee, selleks tuleb igal juhul vähemalt märtsini oodata. Tänavune lumerohke talv lasi nepilendude aega küll kauem oodata kui tavaliselt, üle minu koduõue märkasin esimest neppi lendamas alles 17. aprillil, küll aga koorusid pojad juba mai esimesel nädalal. Ju siis jäid varasemad mängulennud märkamata.