Kolumn: armastan seda Tarvanpea-Wesenbergi-Rakvere linna

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Meie ära ütlemata armsa Eestimaa pesa ehk pea linnas Talinas elab üks suurest (vist) Kalevite sugust pärit kujude ja skulptuurade meister ja kunsti tegemise härra Kangro. Selle Issanda aasta 1992 sui hakul, kui ööd olivad soojad ja nõiduselised, toome puude magus lehk käis üle Toompea müüri alla linna – just sihukesel ööbikute röökimise ajal oli tema valmis saand oma uue suurelise tööga.

Meie sulg on selleks liiga nüri ja vaim nõder, et seda Kangro härra käsi varrede ja vaimu tööd vääriliselt tulevatele põlvedele tuntud headuses üles tähendada. Ütleme vaid, et kunstniku härra hingas nurrumise rahus, sest tema raha kukkur oli Rakvere linnalt valju töö hinnaks ja kunsti rahva kisamise kadeduse palgaks saanud matsaka musi ehk auusa rehnuti. Ah jaa, mis oli “lapsukese” nimi? – kas see oli: a) varvas; b) karvas; c) TARVAS? Selle viimase nime kuulemisel hakkasivad Rakvere kodanikkude hinged helisema ja teevad seda puhastatud Luteruse usus tänase päevani.

Selle pärast, et viime nädalal saivad läbi veikese linna suure pidu päevad: kaks tervet aasta kümmet on Tarvas seisand vallimäe serva pial ja kaks kümmend aastat ep ole rahva tallatud rada tema juure rohu sisse kasvand. Siin on 720 aastat Lübecki pitsaati ja papritega linn seisand (vahe pial ilma õiguse ja auuta, ilma majade ja maata) ja teeb seda Arnold Esimese Rüüteli õnnistatud Tarva kaitsevate sarvede all ka täna anno Domini 2022. Sie keik oli sisse juhatuse ehk aja lugu. Vot!