Tudu koolikell helises viimast korda

Tudu endiste ja praeguste õpilaste pere jätab kooliga hüvasti. Möödunud aegu meenutab trepil Riho Mäe. Foto: Inna Grünfeldt

Tudu kooliõuel lausutud soojade sõnade ja piknikuga lõpetas tegevuse Lääne-Virumaa kõige pisem õppeasutus, kuueklassiline Tudu kool. Sadakond inimest oli tulnud 1850. aastal asutatud kooli mälestustesse saatma.

Kui Tudu koolimaja trepil kõlasid kõned ja laulud kooli auks, sähvisid pääsukesed, kel pesa trepi varikatuse all, kaunisse kooliõue kogunenud kunagiste ja praeguste õpilaste-õpetajate kohal ning toitsid usinasti poegi.

"On koolitöö lõppend ja miski ei paina, möödas on mured ja argine hool," laulsid Tudu koolilapsed suvest ja vaheajast, mis lõpeb juba teises koolis. 

Tudu kooli viimasel aastal juhtinud Eve Liiv ütles, et Tudu kool on saamas ajalooks. "Eelmisel sügisel alustasime kooliteed nagu tavaliselt: ootusärevil lapsed, rõõm kohtumisest, uued sihid, aga samas olime kolleegidega rääkinud, et võtame aasta korraga. Teame ju, et lapsi on järjest vähem, nii ka Tudus."

Kuna kooli jäi alla kümne lapse, tuli direktori sõnul võtta vastu kurb otsus ja lõpetada kooli tegevus 30. juunist. "Õnneks ei jää maja tühjaks. Lasteaed jätkab endistes ruumides ja liidetakse Roela kooliga. Siin on ka raamatukogu ja saun külaelanikele. Meie unistus on, et pakutaks välja toredaid ideid, mida majas veel teha," rääkis ta.

Tudu kooli kaks võrdselt 15-aastase staažiga direktorit Helge Arro ja Riho Mäe meenutasid hetki möödunud aastatest.

"Täna on väga raske rääkida," tunnistas Helge Arro. Ta nentis, et tegemist on ühe kurvema hetkega Tudu ajaloos, kui sõda välja arvata. "See pole tavaline kooli kokkutulek. Mõte oli, et me ei pane vaikides ust kinni, vaid teeme seda koos. 172 aastat on jätkunud võimalusi ja vurtsu kooli siin pidada. Tänaseks on see kadunud. Olete täna ajaloolise kellahelina tunnistajateks. See [kell] heliseb tõesti ilmselt viimast korda," kõneles Arro, kes on Tudu kooliga seotud aastast 1961, esmalt õpilase, siis õpetaja, direktori ja lapsevanemana. "Tudu kool on minu arm," sõnas ta.

Riho Mäe ütles oma armsale kooliperele, et valis õpetajatee, et saaks elus teha palju eri asju. Aastal 1988 tuli ta Tudusse praktikale ja jäi. "Mäletan talvesid, kus tegime õpilastega lumelabidaid ja rookisime kooli ümbert lund, tegime liuvälja, meil olid siin suusarajad, käisime Selja mäel vastlasõitu tegemas, töötasime kooliaias. Kõige vahvamad ajad olid, kui kündsime kooliaeda hobusega," rääkis ta.

"Lõikasime puid, keevitasime, nikerdasime puitu, tegime keraamikat, sulatasime klaasi, maalisime, tegime sporti, jooksime vahel ka karudega võidu ..." Tegemiste nimekiri sai pikk ja sisukas ning Riho Mäe tänas kogukonda selle eest. "Sadat õpilast me täis ei saanud, vist oli 95," nimetas ta üht oma täitumata jäänud soovi. Väikeseid maakoole suletakse Mäe sõnul ka mujal kui Eestis ning sellele protsessile pole teist suunda. "Kahju muidugi. Aga mälestused on." 

Vilistlased Miina Roost ja Lisett Aasamets, kelle vanemad ja vanavanemad on Tudu koolis õppinud, andsid kooli ja koolikaaslaste auks väikese kontserdi.

"Arvan, et paljudel meist on kõige rõõmsamad  hetked elus möödunud siin Tudu koolis. Siin oli akadeemiline haridus väga hea ja kõik see, mis jäi väljapoole klassiruumi, oli midagi väga võimsat. Väärtused, mis koolist kaasa tulid, on meie kujunemisloos esikohal," lausus Miina Roost. "Paremat keskkonda lapsepõlve veetmiseks ei saakski soovida. See on midagi ainulaadset. Loodan, et kõik hoiavad seda südames."

Lisett Aasamets meenutas, et pidi tegema referaadi rebasest ja ema ütles, et selle peab käsitsi kirjutama. "Mina vaidlesin, et kogu klass teeb arvutiga. Aga kogu klass olimegi mina ja minu pinginaaber," sõnas ta ja lisas, et ei tasu olla kurb selle üle, mis on läinud, vaid tänulik selle eest, mis oli.

Tudu kooli kauaaegne õpetaja Aili Annus ütles, et Tudu koolis oli tore ühtne seltskond. "Nagu pere olime kõik koos. Meie olemised olid toredad ja lastega saime hästi läbi. Lapsed olid kõik väga toredad. Mul on kahju, et see kool peab lõppema. Koht on armas, aga eks raha takistab edasiminekut. Omal ajal oli esimeses klassis kolm õpilast," rääkis Aili Annus.

Vilistlane aastast 1976 Eldur Lepik mäletas, et tema ajal oli koolis palju lapsi. "Meil alustas 24 ja 16 lõpetas kaheksanda klassi. Peale seda vist nii suuri klasse polnudki. Enamik läks edasi keskkooli," nimetas ta. Kooliajast tuli mehel kohe meelde lauluõpetaja, kes oli pannud poisid üksi klassi ette saateta laulma, tüdrukud aga võisid saatega koos laulda. "Sellest jäi trauma. Muidu oleksin kõva laulumees," märkis ta. Väikekoolide sulgemine on Eldur Lepiku sõnul paratamatus, mida oli Rootsis näha juba paarikümne aasta eest.

Helgi Liuhka, kes astus Tudu kooli aastal 1944, meenutas, et kool oli jagatud kolme maja vahel ning istuti pikkadel pinkidel laua taga. "Üle saja lapse oli koolis, 120 seitsme klassi peale," sõnas naine, kelle tütar, poeg ja lapselapsedki on Tudu koolis õppinud. "Kõige väiksem lapselaps käib teises klassis. Nüüd peab minema kolmandasse klassi Avinurme. Küll oleks hea, kui siin oleks kuus klassi. Nii kahju, aga midagi pole teha," ütles ta. 

Kooli mälestuseks istutati Vinni valla kingitud elupuu. Viimast koolikella helinat kuulas Tudu kooli pere püsti seistes. 

Kui palju on Tudu koolis 172 aasta jooksul lõpetajaid olnud, pole täpselt teada, aga Helge Arro on asunud seda uurima ja kooli ajalooga tegelema. "Kuni 1944. aastani pole üldse andmeid, sest arhiiv hävis tulekahjus. Ülejäänud on arvel," sõnas ta.

"Ma tuhat korda tänan sind, et ootasid mu ära, vend, nüüd edasi peab minema ja süda olgu mureta," laulsid Tudu kooli viimased õpilased. Pääsukesed vidistasid kaasa.