/nginx/o/2022/06/27/14657090t1ha961.jpg)
Küll vanasti oli ikka elu lihtne. Rakveres oli Tuule tänava viinapood, Pika tänava keldripood ja küll oli neid poode rohkemgi, kust seda hundijalavett kätte saadi. Pealinna viin maksis 4 rubla ja 12 kopikat ja niimoodi oligi. Ei läinud tema kallimaks ega odavamaks. Lisaks rõõmustasid silma aperitiivid Agnes ja Gabriel, liköörid Lõunamaine ja Vana Tallinn. Vahel oli müügil ka “toonekurge” ehk konjakit Aist.
Kännu Kukk oli defitsiit ja seda sai ainult suure tutvuse kaudu. Ütlen ausalt, et olen seda ainult üks kord elus proovida saanud. Öeldi, et ära palju võta, teised tahavad ka proovida. No mis teha, kui tutvusi kaubanduses ei ole kunagi olnud. Aga vahepeal tuli kätte defitsiidi aeg, sest korralikud nõukogude inimesed ei tohtinud viina juua. Kui, siis ainult natuke. Partei ja valitsus nägi ette, et viina juuakse ainult pidulike sündmuste puhul ja mitte rohkem kui üks pudel kuus. Selleks jagati välja viinatalongid. Minul jäid need küll kõik järele, aga neid sai jälle vahetada näiteks suhkrutalongide või siis seebi ja pesupulbri vastu. Ja kui tahtsid ikka mingit tööd teenusena teha lasta, siis oli hea, kui sul oli pudel meistrimehele pakkuda. Ja kui pudelit pakkuda ei olnud, võis meistrimees solvuda.