Aga sellest kõigest on väga palju räägitud. Räägiks vastutusest. Siiani on sigimis-, sünni- ja aborditeemalistest aruteludest jäänud mulje, et rasedaks jäämine, lapse saamine või mittesaamine on kõik naise ainuvastutus. Nagu ma maasikapeenras võitlen orasheina vohamisega, sest see kurivaim paljuneb mulla all, üksi ja salaja, nii inimeste maailmas ei toimu.
Teki all või teki peal käivad asjad ikka paarikaupa, jagatud vastuses. Aga sellega justkui meespoole vastutus piirdubki. Edasi on naine üksi: mõnede meelest tapja, kui otsustab, et lapse saamiseks on aeg ebasobiv. Kui aga väike inimene sünnib, on oht jääda üksikvanemaks, üksikemaks, suur, sest ühiskondliku kuvandi järgi on laps saadud vaikselt mulla all üksinda paljunedes.