N, 6.10.2022

Kolumn: kuidas suvi tuleb

Kolumn: kuidas suvi tuleb
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Grete Jürgenson.
Grete Jürgenson. Foto: Rakvere Teater

Ärkasin öösel.

Äratati.

Ei antudki magada.

Äkki selleks, et näeks,

kuidas suvi tuleb.

Kell on kolm. Umbes. Paar minutit üle või paar minutit alla. Ei viitsi, ei taha telefoni pealt vaadata. Käisin köögis vett joomas. Seinakell oli siis paar minutit kahest üle või alla. Enam ei mäleta. Köögikell on talveajas. Seina külge kinni teibitud. Pool aastat näitab õiget aega. Siis läksin rõdule. Siinpool maja ei olegi pimedaks läinud. Siinpool, rõdupool maja, ei ole linnud ka magama läinud. Keegi on ikka laulnud. Pärna otsas tukub üks vares.

Mul on kodus kolm kella. Köögikell talveajas ja paar minutit ees, pliidikell ei teagi mis ajas. Oma ajas. Kas seda sõna “oma” käänatakse? Keskkoolist oleks nagu meeles, et ta on muutumatu sõna. Mõnikord kriibib nii räigelt, kui öeldakse “omas ajas”. Aga mõnikord ei kriibi, mõnikord kõlab kõige õigemini. Tahaks oma pliidikella kohta ka öelda, et ta on omas ajas. Äkki ongi selle “omaga” mitu varianti lubatud? Tavaliselt kontrollin EKI-st selliseid asju suure innuga, aga praegu absoluutselt ei viitsi. Õigemini ja päris ausalt – ei taha. Kolmas kell on telefonis. See on ka paar minutit ees. Neljas kell on põhimõtteliselt ka. See on arvutikell, aga arvuti nagu hästi ei tööta. Käekella mul ei ole. Äratuskella ka mitte. Või noh, telefonis ju on.

Märksõnad
Tagasi üles