R, 9.12.2022

Virumaa mees, kes on aidanud Ukrainat sõja algusest peale: "Ukraina võidab meile aega"

Mart Rauba
, ajakirjanik
Virumaa mees, kes on aidanud Ukrainat sõja algusest peale: "Ukraina võidab meile aega"
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lennart Bergström koos Ukraina leegionis võitleva sõbraga Ukrainas Harkivi kesklinnas.
Lennart Bergström koos Ukraina leegionis võitleva sõbraga Ukrainas Harkivi kesklinnas. Foto: Vahur Laiapea

Ukraina riigi ja rahva aitamisest on saanud üks 2022. aasta märksõnadest kogu Eesti jaoks. Neil päevil läks Ukraina poole teele üks Virumaa mees, kes alustas aitamisega juba 2014. aastal – siis, kui Venemaa föderatsioon annekteeris Krimmi.

Lennart Bergström on põline läänevirulane ning Kaitseliidu Viru maleva tegevliige. Talle ei ole sõtta kistud ukrainlaste toetamine mingi ühekordne žest ega tähenda igavuse peletamiseks tehtud samme. Samuti pole tema Facebooki profiilipildil Ukraina lipukest, mis praegu on igal teisel rahvuskaaslasel. Temaga vesteldes saab kiiresti selgeks, et talle on olulised ainult teod, sõnu ei loobi. Ukraina relvajõududes mees teeninud ei ole, kuid on seda enda ütlusel pikalt kaalunud. "Mulle tehti selgeks, et minust on hetkel rohkem kasu, kui tegelen varustamisega," lausub Lennart Bergström.

Bergström sõitis sõjapiirkonda valge Mitsubishi L200-ga, mis oli täis topitud meditsiinivarustust ja toidumoona, lisaks kuulivestikomplekt kahele inimesele. Kogu lasti koos sõiduriista endaga jättis ta Volõõnia oblastisse, kust vabatahtlikud toimetasid need edasi Donbassi Ukraina territoriaalkaitse üksuste kasutusse. Juht ise alustas tagasiteed Eestisse, et panna siin kokku järgmine abisaadetis.

Elu käib edasi, kuid kui inimesed komandanditunni ajal magama lähevad, hakkavad venelased linna pommitama. Sõjaarme on hoonetel igal pool, neid parandatakse ja koristatakse uskumatu kiirusega.

Lennart Bergström sõjaaegse Harkivi argipäevast

See oli viimase kuu jooksul kolmas sõit sõjapiirkonda. Esimesel korral viis ta koos sõber Hanno Pikkofiga samasse kanti oma isikliku bussi T4 Transporter, mis toimetati edasi Harkivisse rahvusvahelise leegioni ridades võitlevale sõbrale. Teise reisiga jõudis Harkivisse buss Fiat Ducato. Selle reisi tegid mehega kaasa asjade kogumisse palju panustanud Tarmo Vahersalu, mereteadlane ja endine poliitik Ants Erm ning dokumentalist ja filmioperaator Vahur Laiapea. Viimane kajastas nende käiku pikemalt Postimehes.

Aidanud algusest peale

Kui Putin saatis 2014. aastal Venemaa väed Krimmi poolsaarele ning algasid lahingud Donetskis ja Luhanskis, käivitus ka meil mitu üleriigilist aktsiooni. Ühega neist kogus MTÜ Eesti Pagulasabi abikraami koostöös kaupluseketiga Sõbralt Sõbrale. Bergströmi tollases kodukohas Kadrinas puudus Sõbralt Sõbrale kauplus, kuhu annetusi koguti. Seega kutsus ta kohalikke üles, et need jätaks annetatud asjad Kadrina spordihoonesse, ja toimetas need sealt ise edasi pealinna.

Käimasoleva sõja puhkedes astus ta sammu kaugemale, asutades koos abikaasaga Ukraina Abi MTÜ ja hakates selle kaudu koguma esemeid, millest rindel puudust tuntakse. Samuti kogub mehe MTÜ Ukraina heaks rahalisi annetusi.

Koostöös teiste Ukrainat abistavate mittetulundusühingutega on Bergström oma sõitudel kohale viinud ka strateegilist varustust, näiteks kuuli- ja killuveste. Ise kogub ta aga põhiliselt sõduri baasvarustusse kuuluvaid esemeid: sapöörilabidaid, salvetaskuid, seljakotte, binokleid, meditsiinitarbeid ja muud. Tegu on militaarvarustusega, mida võib hankida ja käidelda ka iga tsiviilisik – midagi ebaseaduslikku sellega ei kaasne. Annetusi saab ta põhiliselt ettevõtetelt, kes neid asju müüvad, või tootjatelt, kes teenindavad Eesti kaitseväge. Osa kraamist tuleb ka eraannetajatelt.

Kui seal seda sõda ära ei peeta, siis see laieneb. Ukraina võidab meile aega.

Lennart Bergström

Toona lõi ta ka otsekontakti ja tugevad sõprussidemed Ukraina vabatahtlikega ning riigi relvajõududes teenijatega. 2018. aastal elas mees mõnda aega Ukraina relvajõudude baasis, mille asukohta ta ei avalda. Bergström osales Kaitseliidu koosseisus lausa Ukraina iseseisvuspäeva paraadil.

Mees viibis kodumaal, kui sõja puhkemise ajal helistas talle tuttav Ukraina sõdur ja uuris murelikult nende ühise sõbra, Bergströmi eestlasest teenistuskaaslase kohta. Nii sai Bergström teada, et sõber on asunud võitlema Vene okupatsioonivägede vastu, võttis temaga ühendust ja küsis, mida rindel vajatakse. See oli esimesel sõjakuul.

Enne tegu, siis usaldus

Asjade kogumine algas taas. "Aitasime saata väiksemaid pakke varustusega, koos teiste MTÜ-de ja vabatahtlikega, kes sinna poole sõitsid. Sain kontaktid sealsete vabatahtlikega, kes relvajõududele vajaduspõhiselt moona toimetavad. Sealt leidsin sajaprossase kontakti, keda saab usaldada." Mees rõhutab, et ta loomuses on kõike kontrollida. Kõike. "Et kui usaldame midagi kellegi kätte, siis see jõuaks ka täpselt sinna, kuhu vaja. See asi nagu hargneb. Kui ise oled usaldusväärne ukrainlaste silmis, siis nemad usaldavad sind. Kõik põhineb usaldusel. Enne tegu, siis tuleb usaldus."

Ukrainlaste usaldus ja siiras tänu tulevad ilmsiks kohtumistel kohalikega peatuspaikades teel sõjakoldesse. Tema saabumist ootab võhivõõras pererahvas, kes on katnud laua ja kohtleb teda kui perepoega. Laud on täidetud ehedate koduste maitsete, muidugi ka kohapeal valmistatud hapukoorega. "Ei tundnud ennast kordagi võõrana," ütleb Bergström.

Ukraina külalislahkusega kaetud laud abistajatele.
Ukraina külalislahkusega kaetud laud abistajatele. Foto: Lennart Bergström

Kõige lähemal sõjategevusele viibis Bergström teise reisi ajal Harkivis, kus ühel õhtul langes lähiümbrusse lausa kaks vaenlase raketti. Seal ööbis ta koos kaaslastega ühes vanas vabrikuhoones, kus varem oli tegutsenud ööklubi. Sinna olid elama asunud inimesed, kes olid oma kodu kaotanud, ning vabatahtlikud, kes valmistasid sõjaväele varjevõrke.

Argipäeva pommitatavas linnas nimetab Bergström sürreaalseks reaalsuseks. "Elu käib edasi, kuid kui inimesed komandanditunni ajal magama lähevad, hakkavad venelased linna pommitama. Sõjaarme on hoonetel igal pool, neid parandatakse ja koristatakse uskumatu kiirusega. Tänaval liikudes pead alati poole silmaga jälgima, kuhu saaks varjuda, kui tekib oht," kirjeldab mees Harkivis nähtut.

Vaba maailma sõda

Sellisel viisil aitamine pole kindlasti nõrganärvilistele. Kõik, mida Bergström seni Ukrainas näinud ja kogenud on, oleks paljude jaoks liig mis liig ning tooks trauma kogu edasiseks eluks. Kuid sõjakoldes elavatele ukrainlastele on see argipäev, mida nad ei saa valida. Nemad peavad võitlema elu ja surma nimel vaenlasega, keda ei hoia tagasi inimlikud väärtused ning kel jagub sõja jätkamiseks veel nii rauda kui ka inimressurssi. Ukraina aga vajab meie kõigi abi. "Paraku hakkavad inimesed sellest sõjast väsima juba, abi on aga just praegu vaja kõige rohkem," ütleb Bergström.

Kuidas teha nii, et meie soov Ukrainat aidata ei raugeks? Et meie mugavus ei muudaks meie tahet toetada mingiks sotsiaalmeediakampaaniaks, mis on vahepeal popp, kuid vajub siis unustusse. Nagu on kirjas Lennart Bergström enda sotsiaalmeedias annetuste kogumise üleskutse juures, sõda ei puhka. Seetõttu peab ta oluliseks, et ka meedia ei lõpetaks sellest kirjutamist. Isegi mitte siis, kui sellest on juba kirjutatud, sest see kestab edasi. "Väiksemate vabatahtlike tegevus võib tunduda tilk meres, kuid mu enda kogemus näitab, et sellel on seal äärmiselt suur mõju. Ka moraali tõstmise suhtes."

Ukrainlaste vabadusvõitlust nimetab Bergström meie kõigi sõjaks – puhtalt vaba maailma sõjaks. "Kui seal seda sõda ära ei peeta, siis see laieneb. Ukraina võidab meile aega," ütleb ta. "Mida kauem Ukraina vastu peab, seda väiksem on iga päevaga see võimalus, et meie astume oma kodus Vene föderatsiooniga konflikti. See on reaalsus."

Kuuliaukudega majasein Harkivis.
Kuuliaukudega majasein Harkivis. Foto: Lennart Bergström
Märksõnad
Tagasi üles