Olen abielus sinuga, kuni leian parema

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Nii teatas peigmees oma pruudile, kui istuti koos külalistega pulmalauas. Kõik kohaletulnud suhtusid sellesse avaldusse mõistvalt. Kolm aastat hiljem mees leidiski parema ja needsamad pulmakülalised saatsid uuele noorpaarile sotsiaalmeedia kaudu rohkelt õnnitlusi, punaseid südameid ja naerusuiseid emoji’sid.

Minu ema noorusajal lahutati abielu haruharva. Elati koos, kuni surm lahutas, ja seda ka siis, kui armastus oli alt vedanud või polnud seda olnudki. Minu noorusajal unistasid abiellujad oma pulmapäeval, et väljavalitu on see õige, jumalast saadetud, et ta on üks ja ainus, elulõpuni armas. Aga elus võib juhtuda nii, et ühe kaasa elu saab enne otsa, kui nende armastus. Ja siis ei oska üksijäänu selle armastusega midagi peale hakata. Selline on elu, tuleb sellega leppida.

Ajad muutuvad. Juba 80-ndatel hakkasid naljahambad rääkima sellest, et abielutõotust tuleks uuendada ja see kõlaks nii: “Olen sinuga abielus, kuni pank meid lahutab.” Aga ega kunagi kõik unistused ei täitu. Juba vanasti räägiti anekdooti sellest, kuidas pruut ja peigmees sõitsid laulatuselt oma pulmapeole. Järsku tundus mehele, et see naine pole tema jaoks õige valik. Mees palus metsapeatust, kadus puude vahele ja tagasi ei tulnudki. Naine kohtas meest kümne aasta pärast ja ütles: “Ennäe imet, sina ka s...lt tagasi!”