Baltoscandal ⟩ Näitlev riisikeetja ja volditud konnake
7. juuli 2022, 14:42
Mida teame Korea teatrist? Teatritegija Jaha Koo jutustab koos nutika riisikeetja ja konnakesega lugusid, mis sulatavad (enese)kaitsekihi ja puudutavad. Õrnalt, ent valusalt.
Kui publik Rakvere teatri väikesesse saali valgub, voldib inimene laval mõõdetud ja täpsete liigutustega rohekalt läikivat paberitaolist materjali. Ta on keskendunud origamile. Tema olek on sundimatu, ta hoidub tähelepanu keskmesse sattumast. Ta lihtsalt on seal. Enesestmõistetavalt.
Vaatajad teavad, et lavastuses "The History of Korean Western Theatre" näitab Korea teatritegija ja helilooja Jaha Koo mineviku traagilist mõju korealaste elule ja teatritraditsioonile.
Ühel hetkel tõuseb Jaha Koo püsti, vaatab saali ja ütleb, et tegelikult ei ole oodata Korea teatri ajalugu ega dokumentaallavastust. Sellegipoolest kõneleb lavastus lääne teatritraditsiooni mõjust Korea teatrile. Omal kombel. Nagu vestleks sõbraga.
Ehkki Jaha Koo räägib lavastuses korea keeles, aitavad subtiitrid luua ootamatult vahetu kontakti. Keelebarjäär jääb olemata ning ekraanile ilmuvad laused ei sega keskendumast näitlejale. Tegelikult näitlejatele, sest Jaha Koo partneriteks on kena rollisooritusega silma paistnud elektrooniline riisikeedupott ning volditud konnake. Konnake polnud sel etendusel küll kuigi koostöövalmis, aga see tõik pigem süvendas siin-ja-praegu-tunnet ning rõhutas loodu ja oleva haprust.
Vaikselt ja veenvalt, efektide või trikkideta jutustab Jaha Koo tõsielule ja ajaloofaktidele toetuvaid, samas sügavalt inimlikke lugusid, poetab neisse huumorivälgatusi. Ta on keskendunud ja avatud. Tema lihtsalt olemine on tohutult mõjus. Puudutav. Tundeid äratav, mõtteid tekitav. Võrdlusi loov.
Ekraanil väreleb Korea teatri lugu. Lugu rahvusliku teatritraditsiooni vahetamisest läänelikkuse vastu saja aasta eest. Jaha Koo kõneleb vanaemast, kellelt Alzheimeri tõbi röövib aegamisi mälu, sõlmib pikka lina iidse kombe kohaselt, püüab mälestusi, et kuulatada kaugete traditsioonide hääli, äratada mälu.
Küsimus, milline oleks korealaste teater, kui seda poleks sajandi eest kõrvale tõrjutud, jääb Jaha Koo ja publiku kohale. Sellele pole vastust. Aga valukoha selge märkimine teeb ootusrikka viipe tulevikku.