L, 1.10.2022

Baltoscandal ⟩ Suudle ja lenda – juured mullas, hambad savis

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Suudle ja lenda – juured mullas, hambad savis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mis tunne on viibida vaheruumis? Vastuse annab installatsioon "Kiss and Fly".
Mis tunne on viibida vaheruumis? Vastuse annab installatsioon "Kiss and Fly". Foto: Baltoscandal

Enne kui sukeldun Inga Saluranna ruumiinstallatsiooni "Kiss and Fly", maakeeli "Suudle ja lenda" või "Suudle ja põgene" või "Suudle ja haju", heidan pilgu teose manuaali.

Juhend annab teada, et "Kiss and Fly" teeseldud linn tuletab meelde, et kõik ruumid, milles me viibime nii mõttelises kui ka füüsilises maailmas, on liminaalsed ja mõeldud vaid läbikäimiseks. Et teos keskendub mälestustest lahtilaskmisele ja seisab vastu asjade, inimeste, lugude ja traditsioonide pidevale kaasaskandmisele ning mustrite kordamisele.

Panen kõrva taha, et liminaalruumid on ülemineku- või transformatsiooniruumid, ooteala ühe aja- ja ruumipunkti ning järgmise vahel ning et inimene võib tunda seal ebamugavust. Mahajäetud Ani šašlõkibaari õuel pomiseb hääl. Kas peaksin jääma ta juttu kuulama või astuma kohe uksest sisse? Oletan, et jutt ei lõpe ning kui sellesse pikemalt süüvida, jääb tõenäoliselt limineerumata.

Ruumis sahiseb aur, maalitud figuuri sõrmest jooksevad niidid linna või savitanumatesse. Või hoopis avatud suudesse. Muld ja killud. Taimed. Peeglid ja sohva. "Šššššš," kerkib taas lae alla valge hämu. Veidi salapärane ja idamaine, tume ja iseäralik ruum, pigem põnev kui ebamugav. Lendu ei tõsta. Põgenema ei ahvatle. Hajumist võiks küll proovida.

Soe oranž lambivalgus elusate taimede kohal. Skulptuursed objektid riiulis, idamaine vaip. Free beer. Hea teada. Tuleb veel külastajaid. Kõnnivad, uurivad, võtavad õlut. Mees istub tugitooli. Tema sokid on samasugust punakat ploomikarva kui rasked kardinad ja vaiba põhitoon. On ta osa teosest, mäluruumist või kujutlusest?

Piilun õue ja leian maja tagant pingilt teose autori Inga Saluranna. Pärin, kas ta on osa installatsioonist. "Nagu teiegi," sõnab tema kaaslane ja lahkub. Tõepoolest.

Graafika seintel: "Visitor 1", "Visitor 2", "Visitor 3". Kraanikauss kui potilillepeenar. Lillepotid seinariiulis. Elusad taimed. Kas võiksin neid suudelda ja lennata edasi, mõtlemata, mis neist saab, kui Baltoscandal on läbi? Kas neid ootab elu või surm? Sahinad, mulinad, hääled. "Šššššš!"

Istun tugitooli. Olengi osa. Osa möödalibisevast elust ja liminaalsest ruumist. Hetkes Baltoscandali nelja päeva ja seda ümbritseva pika mittebaltoscandaalse perioodi vahel.

Tundega ruum on äraspidine, aga mitte heidutav. Nagu oleks astunud välja argielust ja sisse ajatusse nurka. Savis valendavad hambad püüavad ikka ja jälle pilku. Miks ometi? Mida nad tahavad öelda? Midagi mälu ja mälumise kohta? Hele kardin lehvib, nagu teaks vastust. 

Objektidele, mis justkui pürivad riiulist põgenema, ei oska anda nime. Ei püüagi. Pole ka tarvis. Need ebamääraseid tundeid tekitavad objektid on osa määra(tle)matusest. Neis peegeldub vaheruumi vaim.

Kas suudan nüüd asjadest, inimestest, lugudest ja traditsioonidest lahti lasta? Ma pole kindel. Ka selles mitte, kas seda päriselt tahaksin. 

Astun uuesti aeda. Õitsvate nõgeste ja naatide vahel lookleb rada. Pink on tühi. Ma ei tea, kas Inga Salurand kedagi suudles, aga igatahes on ta ära lennanud. Hajunud. Ometi mitte põgenenud.

Männiokste vahel sirtsub ja sehkendab varblane, kes on natuke Inga Saluranna moodi.

Märksõnad
Tagasi üles