L, 1.10.2022

Baltoscandal ⟩ Vaglaissi väitlused vihase surnud oravaga

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Vaglaissi väitlused vihase surnud oravaga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kim Noble – vaklade ja rebaste sõber.
Kim Noble – vaklade ja rebaste sõber. Foto: Baltoscandal

Baltoscandal pole nõrkadele ega musta huumori meeleta inimestele. Kas need näitajad on korras, kontrollib Kim Noble'i "Lullaby for Scavengers". Olenevalt vaatajast paistab see räigelt naljakas või naljakalt räige. Terav(meelne) niikuinii.

Vaglad, surnud oravad ja hukkunud rebased, aga ka seksuaalsus, surm ja sõprus on tundlikud teemad. Vähemasti väljaspool teatrisaali. Vaglad ajavad kiljuma või oksele, surnud loomad teevad kurvaks ja heitunuks. Seksuaalsuse üle nalja viskamine võib olla riskantne ning mõned kehaosad hoitakse avalikkuses kenasti rõivaste varjus.

Tunnustatud koomiku ja videokunstnik​u Kim Noble'i pöörases lavastuses "Lullaby for Scavengers" on kõik vastupidi ning laval, videos ja otsepildis on igale teemale kolm kuni viis vinti peale keeratud. Nii lihtsalt on. Vaata, naera ja püüa ellu jääda või põgene. Rohkem valikuid pole.

Rahu hallis on palav ja umbne. Nii et keset vaklade, raibete, kehavedelike, triiki tolmukottide ja muude potentsiaalsete hulllehkajate möllu tunned tõelist kergendust, et lavastust pole rikastatud aroomidega. Mis oleks ju tegelikult väga mõjuvõimas vahend vaataja meeli kaasata.

​Ent Kim Noble'il on piirid räiguse, naljakuse, kurbuse ja sügavuse vahel väga täpselt timmitud. Kui mingil hetkel tajud, et veel natuke ja hakkab halb, teeb kaamera pöörde või sajab kaela uus ja hullem vaatepunkt, olgu see visuaalne või verbaalne, ja vuhised taas kaasa, ise vaikselt tänulik, et ei istu esimeses reas, kus võib tekkida võimalus saada vakladega lähemalt tuttavaks. Ise häbened vaikselt, et kuidas siis nii, et ei soovigi tutvuda koristajast performance'i-mehe armastatud tütrekesega. Tõsi küll, neid lapsukesi on nii palju, vähemalt ekraanil, et raske oleks teiste seast ära tunda seda ainsamat issi lemmikut, kellele võimaldatakse pugeda mõnulema nii nabaauku kui ka teistesse riskantsetesse paikadesse, aga kes vahetatakse siiski rahumeeli uue vastu, kui lapsuke ei pea vastu ekstreemset seiklusreisi auto esiklaasil või teatrilaval.

Noble'i dialoogipartner ja eksarmuke Orav on tegija igal rindel, olgu elavalt või surnult. Topis-loomake näitab üles võrratut isekust ja ninakust, aga ka teravapilgulist otsekohesust, südikat skeptilisust ning erakordset (sõna)osavust kaassaatejuhina.

Surmajärgne elu hoolitseva isiku lähedasena võiks olla halloravale mokkamööda, kui teda ei näriks ega vihastaks, kui jõhkralt käitub inimene tema liigi(kaaslaste)ga. Vihastamiseks leiab muidugi põhjust mujaltki.

Rebastega on ülevoolava fantaasiaga siirameelselt riukalikul Kimil, kelmil ja tabude murdjal, väga eriline side ning ükski pingutus nende õnnetute enesetapjate postuumseks hüvanguks pole liiga suur. Ega liiga naljakas. 

Inimestega on koristajal suhted nagu on, võiks öelda, et häbematud, provokatiivsed ja hoolivad. Kim Noble'i tegelane astub üle piiride, ent säilitab respekti. See muudab hullupanemise liigutavaks.

"Lullaby for Scavengers" kui omamoodi sallivuse tuleproov raputab vaataja mugavast mustvalgest eluhoiakust polüfoonilisse värvikirevusse. 

Lavastus viitab räige elegantsiga, et igale asjale, teole, olevusele ja ka veidrusele on palju võimalikke vaatenurki. Ja miks mitte laulda hällilaulu raipesööjatele briti huumori võtmes. Õilis tegevus ikkagi. Vakladel, ma mõtlen. Ja neil, kes tegelikult hoolivad. Nagu Kim Noble.

Märksõnad
Tagasi üles