L, 1.10.2022

Baltoscandal ⟩ Humanoidiga õõvaoru nõlval

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Humanoidiga õõvaoru nõlval
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Humanoidroboti seljatagust katab elektroonika.
Humanoidroboti seljatagust katab elektroonika. Foto: Baltoscandal

Kuidas tunned end, kui su vastas istub inimene, kel on kukla asemel pundar juhtmeid, ja peab filosoofilist loengut kirjandusest. Tema keha ja nägu kuuluvad kirjanikule. "Uncanny Valley" teeb rahutuks.

Inimrobot kõneleb. Suu ja silmad liiguvad, käed žestikuleerivad, jalg on tõstetud mugavalt üle põlve. Laval on kirjanik Thomas Melle, aga ei ole ka. On temast tehtud humanoidrobot. Tema, või pigem see, vaatajatega intelligentset vestlust arendabki. Tegelikult peab monoloogi. See, et ei sünni verbaalset dialoogi, vaid üksnes mõtteline, teeb vaatajale toimuva talutavamaks. Ent ebamugavus jääb kuklasse kogu etenduse ajaks.

Stefan Kaegi, teatritrupi Rimini Protokoll juht, vaatleb lavastuses "Uncanny Valley", eesti keeles "Õõvaorg" või "Võõrastamise org", vastasseisu inimese ja roboti vahel olukorras, kus piir aina hägustub.

Kuidagi aina jahedamaks läheb seest, ehkki inimrobot kõneleb targalt ja maheda häälega ning arutleb inimlike teemade üle. Ta on ju ikkagi kirjanik, avara pilguga ja huvitavate mõtetega ... kes? Inimene? Masin? Missugune on tema aju ja taju ehitus? Mitte tehniline, vaid vaimline. Kus on tema piirid? Mis – või kes? – on inimrobot?

Lavastuse tutvustuses on märgitud, et android võtab lavastuses autori koha ning küsib – mida tähendab see originaalile, kui koopia võtab tema koha üle? Kas originaal õpib läbi elektroonilise teisiku ennast paremini tundma? Kas originaal ja koopia võistlevad omavahel või aitavad teineteist?

Need on olulised küsimused. Aga need pole sugugi ainsad. Ja vaataja jaoks ehk isegi mitte peamised. Sest inimene saalis, erinevalt lavastuse loojatest, kohtub niisuguse humanoidrobotiga tõenäoliselt esimest korda ja siis on peenhäälestuseks veel vara. Pigem on õõv ja ehmatus üldinimlikku laadi ja seotud veidra kartusega iseennast kaotada.

Ekraanil näidatakse videot inimroboti loomisest. Silikoonist maski võtmisest kirjaniku näolt kuni selle sättimiseni roboti palgeks, asjalikult venitades silmaauke ja muid elutu näo detaile. Ja siis on ta äkki "elus", see kogum elektroonikat. Intelligentne, isegi loov, aga ajutu asi, kui juhe seinast tõmmata. Õnneks.

Etenduse järel tohtis publik tehisolendit lähemalt vaadata, küll mitte puudutada ega tema vaibale astuda. Silikooniga kaetud inimnäoline masin oli ... täiesti elutu. Asi. Pisut õõvastav, kuid ohutu. Aga siiski ...

Teatrisaalist väljas, oli nii hea hingata sõõm värsket õhku, enne kui ründasid küsimused, mis etenduse jooksul ajusoppidesse tekkinud. Inimese olemuse, tehisolendite, aju, tajude ja tundlikkuse kohta. Inimliku uudishimu, avastusiha ja eetika kohta. Ning peamine: mis on ikkagi see tabamatu hing, mis teeb inimesest inimese?

Märksõnad
Tagasi üles