Me peame rääkima plastpakendist

Katrin Bats. Foto: Erakogu

Viimasel ajal on palju juttu kliimamuutusest. Palju vähem räägime aga prügist, mis mõjutab nii planeedi kui ka kõigi elusolendite heaolu. Maakeral on paraku oht uppuda prügisse, millest suure osa moodustab plast. ÜRO otsustas mõni kuu tagasi jõuda kokkuleppeni, et plastireostust vähendada. Euroopa Liit tegutseb samas suunas. Mitmel riigil, sealhulgas Eestil, pole aga konkreetseid samme ette näidata, sest nii tootjatel, kauplustel kui ka tarbijatel on väga keeruline veenda end plasti kasutamist vähendama.

Mugav on kasutada plastist ühekorrapakendeid eri kauba jaoks, olgu selleks hakkliha, puuvili või mõni tehnikavidin. Kilekoti viskame aga pärast poeskäiku lihtsalt ära. See pole aga alati nii olnud: veel mõnikümmend aastat tagasi kasutasime kilekotte korduvalt, saime kulinaarialetist rasvapaberisse pakitud liha ja muu toidukraami, püsivama iseloomuga kraam aga oli pappkarbis, kuhu sai hiljem midagi muud panna. Nii peaksime käituma ka nüüd. Pakendite mitu korda kasutamine ja plasti sortimine aitaksid probleemi vähendada. Kurjast ei ole mitte plast, vaid meie käitumine temaga. “Pahaks” teeme plasti meie ise, sest viskame selle pärast korra tarbimist ära, tekitades plastprügi aina juurde.

Et inimeste harjumusi muuta, peaksid nad esmalt aru saama, miks see vajalik on. Et inimesed tahaksid prügi sortimisse aega ja energiat panna, peavad nad aru saama, kas sorditud plastpakendist saab “uues elus” taas millegi pakend, terrassilaud või midagi muud. Oma roll on tarbija harimises nii tootjatel, kauplustel kui ka riigil.