Juhtkiri: moos on, moos jääb

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Marjad küpsevad ja moosipotid tõstetakse tulele. Mis siis, et suhkur on kallis, eestlased on alati hoidistamist armastanud. Uhked purgiread kodust moosi on silmale lust vaadata ja talvel maitsmiseks mokkamööda. Kuigi moosivalik on ka poeriiulitel korralik, ja kes teab, ehk ei oleks poemoosi ostmine ka rahakotile kahjulikum, armastavad inimesed ikka kodust kraami.

Ilmas on rohkelt asju, mida tehakse selle pärast, et nii on alati tehtud, või siis mõnel suisa arusaamatul põhjusel. Käbid tuleb õue pealt ära korjata, sest nii tehakse. Õunapuualused tuleb puhtaks riisuda, sest ega rohi muidu ei kasva. Kisselli peale ära mõtlegi piima kallata – kes see siis nii teeb?!

Moosi keetes võib küll omaette arutada, kas ka see on äkki üks neist vaba aega täitvatest tegevustest, millel õiget sisu pole. Saab ju seda kraami poestki. Aga ikka leitakse, et sel tegevusel on mõtet, ja kuidas veel! Moositeos saab mõnuga ära kasutada koduaia saadused, mis annavad keedisele selle ülima kodumeki. Hea tunne on väärt kraami mitte raisku lasta.