Baldahhiinvoodi kui abieluõnne kuldreegel

Mehel (Eduard Salmistu) ja Naisel (Ülle Lichtfeldt) jagub abielus lahkarvamusi ja kriise, ent kuni suudetakse jõuda ühise naeruni, abielu talad kannavad. Foto: Margareth Villers

Kui äsja meheks ja naiseks kuulutatud Mees ja Naine baldahhiinvoodiga magamistuppa sulguvad, on mõlemal hirmuvärin hinges ja kartusepisted kuklas. Kõik on liiga uus, põnev, tundmatu. Natuke naljakas ka.

Kui Mees ja Naine kord oma armsa baldahhiinvoodiga toast lahkuma asutavad, on selja taga ilusamaid ja kehvemaid aegu, muretsemisi ja saladusi, avameelseid kõnelusi, vihastamisi ja andeksandi. Pikk elu. Võibolla küll mitte nii romantiline kui tuvikestel kogu abieluaja voodit ehtinud tikitud padjal, aga kirju ning rikas.

“Baldahhiinvoodi” räägib ühe abielupaari kulgemisest läbi kuue aastakümne. Heas ja halvas, nagu altari ees teineteisele lubatud. Lavastaja on jätnud kõrvale tegelaste nimed – need on nüüd Mees ja Naine. Nende elu ajaratast aitab keerata teenijatüdruk, kes toahämaruses tasahilju toimetab kapile uusi pilte, teeb voodi korda, sätib kujunduse detaile.