Kolumn: Kondaja

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Peale seda, kui möödunud sügisel läksid aidast kaduma neli prisket lesta. Jäljetult. Peale seda pole majas ühtegi hiirt! Ja seda ei saa rendikassile süüks panna. Sest tema peale lesta lugu enam õue ei läinud. Hommikul urises ukse peal, keeras ringi ja õiendas häda tuhaämbrisse. Kuni viisin ta koju tagasi.

Mina ise õues midagi kahtlast ei märganud. Aga eks tema tajud on teised. Nüüd aeg-ajalt mõtlen, et äkki ta ootab mind. Et igatseb. Aga vaja pole olnud. Ja kuidas ma võtan teistelt kassi ära. Igaks juhuks. Et äkki hiir tuleb. Niisugused mõtted. Olid peas. Kui pikutasin peale lõunat diivanil. Kell oli kaks. Ja tümps-tümps! käivad esikus sammud. Tulevad kööki. Suveaeg. Uks lahti. Muudkui tulevad. Naabrinaine? Et mul ikka hing sees? Küünitan ennast ettepoole vaatama. Et kesse tuleb.

Nii kui mind nägi. Lõi jutu lahti. Mjau ja mjau. See polnud hädaldamine. Oligi jutt. Aga otsatu. Käis mööda tuba ja uuris paiku. Ühegi mööblitüki peale ei sättinud. Ja muudkui juttu tuli. Oli hallikaspruuniline. Vöödiline. Ja kõhnapoolne. Kuidas ta nii raske sammuga sisse tuli? Vöödid ei olnud üldse nagu tiigril. Vaid nagu hirvel. Pikkupidi. Olin väga imestunud. Tegi majale inventuuri. Kuni ma jalad alla sain, olid tal kõik kohad inspekteeritud. Ja jäi aega ka ennast vastu mu jalgu hõõruda. Kass mis kass.