Uuele valitsusele puid alla

Marko Pomerants. Foto: Ain Liiva

Olukord on tavapärane. Kehvemat valitsust pole iial nähtud. See on karistus Eesti rahvale ja pingid on, aga tühjad. Reeturid. See ei ole demokraatia. Kõlan nagu Martin Helme, Kristina Kallas või Jüri Ratas.

Kinnitan poliitika sees olnud inimesena, et midagi hullu pole juhtunud. Olukord on tavapärane. Ikka juhtub, et valitsusi on vaja ka lühikeseks perioodiks ja kolme aastaga samal positsioonil viit eri ministrit näha pole ka midagi erakordset.

Ministeeriumiametnikud on selleks hästi treenitud ja ministrite kohanemiskaustad on ringmajanduse parimate tavade järgi korduskasutuses. See, et lahti lastakse ka asjatundlikke ministreid, on elus tavaline. See on erakonna esimehe kätes, ja mis asjaolusid tema kõik arvesse võtab, on hoomamatu. Vähemasti minu jaoks. Mõne käigu loogikat võib aimata, aga ikka võib juhtuda ka midagi lihtsalt mitteseletatavat. Parteijuhtimine ongi nagu korralik seks. See on meetmete kompleks, mitte üheülbaline tegevus. Ja rahuldust peab see tegevus ju pakkuma, muidu seda tegema ei kiputaks.